Kui öökohvik oma uksed sulgeb
Tuuletallamistee vargsi edasi kulgeb
Vōtab peast viimsegi raasu
Mu heitlik ise-olen-süüdi kaasus
Peatu, huikab samas
Mu omaenda kahvatunud naeratus
Vägisi su vägi end vaikusesse ei vea
Kuid hilp hilbult end paljastada võib
Siiski veel kella hommikune
Klaasistunud pilgu tagune reaalsus
Vaiki, loodus
Las käratsevad ülekasvand mõtted
Veatult valida ei oska me keegi
Ahmides hingates kaob ärksustunne seegi
Gerly Kättmann
***
Kehtib kohvikus gravitatsioon
-kohalik looduse seadus
ja obligatsioon
kinkida naeratus
***
Kohviku vilkalt vitriinilt
naeratab võiroos kui Mona Lisa
pole looduses tühjale kohta
kahele sellest piisab
Anneli Martin
***
algul sõnatuks tegev loodus
hiljem kohvik
kus kooke ja küpsiseid roodus
seal istus üks nohhik
kel sülle pudenes naeratus
ja minuni kostus ta sosin
... valgus, rahu, mu armastus
kui jumalik oli see rosin
Kadri Tõniste
***
Leedid kohvikus
Kohvikus tiksusid Ljuda ja Leili
tellisid kohvi ja viinakokteili
tšillisid tunni või isegi paar
kilkavat möla oli täis kogu saal
naeratus näol järsku võpatas Leili
Ljuda tal täis oli ropsinud kleidi
seepeale Leili pahandas veidi
seljast heitis määrdunud kleidi
nutuga maha uhus näolt kogu meigi
turtsatas
no leidi
loodus kutsub
teeme reidi.
Toivo Parts
***
Kui kodu toimetused- tööd,
vahel magamata ööd.
Väike raha nappus,
mõni viirus, haigus, nakkus.
Pidev peavalu- jälkus,
talumatu kaelasoonte jäikus.
Pingeline päevatöö,
jälle magamata öö.
Puhka- astu elutrepilt maha,
aeg on tuulutada raha.
Mine kohvikusse-loomaaeda,
või loodusesse ilu kaema.
Nii vabaned rutiinist,
ma tean, et unistad Pariisist.
Parem varblane peos, kui tuvi katusel.
Parem naeratus näos, kui hinge matustel.
Tiina Tamm
