Mu peas

kaks pilgeni täis vaati

ühes tõrv

teises mesi

mitte vesi

Peeter Pärnsalu

Tere Tulemast!

Igal liikmel on võimalus pakkuda kolme inspiratsioonilist sõna.
Neid sõnu kasutades võivad osalejad tähtajaks luuletuse sepitseda.
Valmis luuletused saatke e-mailile
kolmsona@gmail.com

Friday, April 21, 2017

Lask, Rula, Vetevana (Raul Sööt) - Tähtaeg 19 Mai


Seljas vetikatest vammus
vetevana vetes tammus,
paigal tammus, kurjalt vandus,
sest et vesi oli rammus,
üsna rammus prahist, sodist,
kuigi teada, et ei tohi,
kuigi teada, et ei kõlba
lasta prahti vana selga.
Vandumast kord vana väsib,
viimses hädas tõuseb käsi,
vaadates veel asja peale
vaikselt lausub: Vesi peale.

Et ei tuleks kurba lõppu,
ennast teavita ja sõpru -
Elu mõtet keerulist
ei leia plastikpudelist!
Klaasist pudelist võib sõõmu
võtta selget elurõõmu
tuues kallimale vaasi,
(mis on savist või siis klaasist)
kimbu kauneid elumõtteid,
koos siis veeretada mõtteid,
et võiks homme jalutada,
ratast sõita, rulatada.
Andres Lehestik

Sunday, April 9, 2017

Pori, Sillutis, Hetk (Peeter Pärnsalu) - Tähtaeg 21 Aprill


Mu maailm, see täis pori,
minevik, räpane, täis soppa.
Ma olen oma vigade ori,
kuid iga ühe tee viib kord rappa.

Tuleb leida tee sealt välja,
mineviku vead on vaid tuleviku sillutis,
kui elada tõsiselt, tuleb teha ka nalja,
perfeksus - vaid hetkeline ilmutis.

Mälestus hea - meelde jätta,
halb - sellega võiks leppida
sõbrad aitavad, kui satud hätta,
vigadest tuleb õppida.
Aaron Avaste

***

Sillutiselt helgib vastu 

juba mõni päiksekiir. 

Seisatan, ei enam astu – 

silmad taeva poole viin. 


Tõesti-tõesti taevasinas 

näha kuldset sooja kera! 

Hetk on värskendavalt kaunis, 

keeran taeva poole nina. 


Plärts! Saan pori vastu vahti – 

keegi vuhiseb must mööda! 

Silmad pühin, teen nad lahti – 

helge hetkega on kööga!
Gabriela Uffert

***

Üks mardisant külas käib ringi, 
vaid ligaseid radu ta teab. 
Noid lääbakaid vaarisa kingi 
läbi pori ja virtsa veab. 

Ta peatub lävel vaid hetke, 
üks viis, paar sõnakest reaks. 
Ei ette võtakski retke, 
kui muud ka laulma peaks. 

Peen sillutis pole ta jaoks, 
parketti ei kraapsata jalg. 
Kel huuled on müüripraoks, 
sel pahtlit ei vaja ka palg. 

Käib sant nii mööda ilma, 
suur hala ja virin sabaks. 
Solk pritsib suhu ja silma, 
näe – patune saabki vabaks. 
Marek Kahro