Lask, Rula, Vetevana (Raul Sööt) - Tähtaeg 19 Mai

Seljas vetikatest vammus

vetevana vetes tammus,

paigal tammus, kurjalt vandus,

sest et vesi oli rammus,

üsna rammus prahist, sodist,

kuigi teada, et ei tohi,

kuigi teada, et ei kõlba

lasta prahti vana selga.

Vandumast kord vana väsib,

viimses hädas tõuseb käsi,

vaadates veel asja peale

vaikselt lausub: Vesi peale.

Et ei tuleks kurba lõppu,

ennast teavita ja sõpru -

Elu mõtet keerulist

ei leia plastikpudelist!

Klaasist pudelist võib sõõmu

võtta selget elurõõmu

tuues kallimale vaasi,

(mis on savist või siis klaasist)

kimbu kauneid elumõtteid,

koos siis veeretada mõtteid,

et võiks homme jalutada,

ratast sõita, rulatada.

Andres Lehestik

Pori, Sillutis, Hetk (Peeter Pärnsalu) - Tähtaeg 21 Aprill

Mu maailm, see täis pori,

minevik, räpane, täis soppa.

Ma olen oma vigade ori,

kuid iga ühe tee viib kord rappa.

Tuleb leida tee sealt välja,

mineviku vead on vaid tuleviku sillutis,

kui elada tõsiselt, tuleb teha ka nalja,

perfeksus - vaid hetkeline ilmutis.

Mälestus hea - meelde jätta,

halb - sellega võiks leppida

sõbrad aitavad, kui satud hätta,

vigadest tuleb õppida.

Aaron Avaste

***

Sillutiselt helgib vastu 

juba mõni päiksekiir. 

Seisatan, ei enam astu – 

silmad taeva poole viin. 

Tõesti-tõesti taevasinas 

näha kuldset sooja kera! 

Hetk on värskendavalt kaunis, 

keeran taeva poole nina. 

Plärts! Saan pori vastu vahti – 

keegi vuhiseb must mööda! 

Silmad pühin, teen nad lahti – 

helge hetkega on kööga!

Gabriela Uffert

***

Üks mardisant külas käib ringi, 

vaid ligaseid radu ta teab. 

Noid lääbakaid vaarisa kingi 

läbi pori ja virtsa veab. 

Ta peatub lävel vaid hetke, 

üks viis, paar sõnakest reaks. 

Ei ette võtakski retke, 

kui muud ka laulma peaks. 

Peen sillutis pole ta jaoks, 

parketti ei kraapsata jalg. 

Kel huuled on müüripraoks, 

sel pahtlit ei vaja ka palg. 

Käib sant nii mööda ilma, 

suur hala ja virin sabaks. 

Solk pritsib suhu ja silma, 

näe – patune saabki vabaks. 

Marek Kahro