Mu peas

kaks pilgeni täis vaati

ühes tõrv

teises mesi

mitte vesi

Peeter Pärnsalu

Tere Tulemast!

Igal liikmel on võimalus pakkuda kolme inspiratsioonilist sõna.
Neid sõnu kasutades võivad osalejad tähtajaks luuletuse sepitseda.
Valmis luuletused saatke e-mailile
kolmsona@gmail.com

Friday, February 15, 2013

Tango, Akordion, Sutenöör (Hele Meelne) - Tähtaeg 1 Märts

Kutse tantsule

sutenööri
taktikepi all
talita tangot
tüdruk
olen akordion
sinu ja
muusika vahel
gordioni sölm
mida avada
kahel
talita tangot
tüdruk
öö ei löpe nii
jääb kontrapunkt meile
ja hetk
tants löpeb
ja sinust saab
peadirigent
Raul Majas

***

sutenöörita
tänavail luusides
sinistes silmades
õhtupäikese puna
võta mind tangoks
mängi mind akordioniks
taevani ja tagasi
mu jumal
Hele Meelne

***

akordion see suhete sutenöör
alustab kirglikku tangot
sõrmed jooksevad hüplevad klahvidel
ootel pilgud on nendele hangund
helid tõmbuvad tõukuvad põimuvad
teevad pöördeid sikk-sakke ja sõõre
äreva tundetantsu lõpetab järsult eitav peapööre
Katrin Vaher

***

Tead, ta-tangot tantsisime, akordion  nii ennastületavalt mängis
Ja - jah, jäi maal sul pooleli, käes pintsel uimasena varisesid sängi.
Suur joobumus, vein punane dekanteris ja sinu seelik pitsides lõi lusti
Mul hõikasid- pea ringi tiirutab, pilt udune, ei tunne ennast hästi.
Üks õliirves sutenöör sind püüdis frankidega endal ärida
Ei aimand palavikku veel ja kibuvitsasiirupiga püüdsin turgutada, aidata.
Kurbilusa šansooni saatel pöörduksel üksteist taga ajades me jalga lasime.
Gripp kogus pöördeid, sosistasid segast, pead tõstes hüüatasid "Jookseme!"
Toa väikse Seine'i äärde saime, saluudist keskööl paiskus kamber valgust täis.
Sind hoidsin, suudlesin ja palvetasin, ööl palavik vist üle neljakümneühe käis. 

Aeg aeglusta ja lase olemisse rahu, las päiksevalgus paitab, rohi kosutab.
Tal õigus, sest  hibiskiõis öökapil säras tango ajal tema juustes!
Mind mõte lummav tõesti  hullutab.
Andres Lehestik

***

Akordionina heitegaase ninast otse kopsu
Jää-tango halli otsa leidis Paastukuul
Sutenöör, lammas, luuser, võtan umbropsu
Kui hiirekõrvu sünniks vaid mu pirnipuul
Anneli Martin
***

On müüdav 
unelmavirvarr kus 
elu tantsib
tangot

uus pööre
pole lugu et
on vaikinud
akordion

keha kriibib
liibuv jalg
üks kirg ja 
kõik saab läbi

olen kõigest
sutenöör kes 
liiga kõrget hinda
elult küsib
Alari Janson

Friday, February 1, 2013

Laul, Luide, Nõgi (Maian Anna Kärmas) - Tähtaeg 15 Veebruar

üle räämas
agulimajade
veduridepoo vile
meeldetuletus
inimene
oled evolutsionäär
revolutsioon käib
rüga
märgi nimel
lahtisulanud nõgi
seintelt ja korstnajalalt
imbub verre
elad tumedas ruudus
laest rääkimata
oli lootus...

läbi värvitud
agulimajade
müügimehe hüüd
värvid ninna
seest ilusaks
nuusutada
poole soodsam
lootusetu on
saada puhkus
laulvatele luidetele
Liiva Hannuse juurde
tumedas kasvanud
värvitul inimesel

~~~

nõgi lebab
luidete vahel
laulab räppi
ja löimub
orjast härraks
pole valu
ei sõimu
ootab ande
kaua ikka
koduta hulgud
onu Remus
meile elama tulnud
Raul Majas

***

Merevahu vaikimisi
ootama võid jääda - 
igavesti randa pidi
tõukub tuule käega,
tormab või siis tasa maabub,
aga ikka uhtub,
laulu saatel aina saabub,
kuni luiteks kuhtub - 
 t u n n e,
                mille laine iial
nõgiseks ei tardu,
loksub-laksub, taandub liival,
naaseb, kuid ei kordu.
Maian Anna Kärmas

***

ära laula veel luidet
mu tallamuster 
su nootidel nõgine 
ja pea kohal pilvetäis jäidet
Anneli Martin

***

me oleme laul
saateks higine elektrikitarr
kellest järgmisel kontserdil saab viigitud viiul
refrääniks
tatrapuder
lõkkel hautatud
peale äikeseööd

me oleme laid
meretäis ükskõiksust ümberringi
luited mäletamas hoidmist ja
maasikaid
pooltoorelt
peale äikeseööd

lõpuks oleme tuhk
lendamas nõgisest korstnast
rohtukasvanud teele
seal me saame viimaks üksteisest aru
päriselt
peale äikeseööd
Hele Meelne


***

Viisi virutan luidete vahele,
sõnad summutan Tolkuse rappa,
laulu mõtte  uputan laukasse,
tundepudemed sisalik napsab.

Aeg alla käib, luited on väsinud,
üllas lõvi saab sipelgaist söönuks.
Sina, sisalik, draakoni lapselaps!
Ainult kärbes kardab su koonu.

Nõgimust rähn hüüab kiuu ja kiuu,
kisub kiude hingepuust välja.
Kodukakk ehmunud pilguga
saadab vaikides metsast mu välja.
Andres Lehestik