Mu maailm, see täis pori,
minevik, räpane, täis soppa.
Ma olen oma vigade ori,
kuid iga ühe tee viib kord rappa.
Tuleb leida tee sealt välja,
mineviku vead on vaid tuleviku sillutis,
kui elada tõsiselt, tuleb teha ka nalja,
perfeksus - vaid hetkeline ilmutis.
Mälestus hea - meelde jätta,
halb - sellega võiks leppida
sõbrad aitavad, kui satud hätta,
vigadest tuleb õppida.
Aaron Avaste
***
Sillutiselt helgib vastu
juba mõni päiksekiir.
Seisatan, ei enam astu –
silmad taeva poole viin.
Tõesti-tõesti taevasinas
näha kuldset sooja kera!
Hetk on värskendavalt kaunis,
keeran taeva poole nina.
Plärts! Saan pori vastu vahti –
keegi vuhiseb must mööda!
Silmad pühin, teen nad lahti –
helge hetkega on kööga!
Gabriela Uffert
***
Üks mardisant külas käib ringi,
vaid ligaseid radu ta teab.
Noid lääbakaid vaarisa kingi
läbi pori ja virtsa veab.
Ta peatub lävel vaid hetke,
üks viis, paar sõnakest reaks.
Ei ette võtakski retke,
kui muud ka laulma peaks.
Peen sillutis pole ta jaoks,
parketti ei kraapsata jalg.
Kel huuled on müüripraoks,
sel pahtlit ei vaja ka palg.
Käib sant nii mööda ilma,
suur hala ja virin sabaks.
Solk pritsib suhu ja silma,
näe – patune saabki vabaks.
Marek Kahro
