Kondine, Kohver, Kolin (Tiina Tamm) - Tähtaeg 14 Juuli

Hommikul ärgates paistis päikene

Ilm see tõotas tulla hea.

Ukse avas üks käsi kondine

Kohvi toodi tuppa taas.

Otsin sokke, kus on särgid

Eile oli kapi sees.

Üks hetk taipan, nurgas kohver

Seal sees peidus on kõik need.

Hakkab pihta, sees on värin

Täna kolin ära siit

Korra köögis putru närin

Siis mind tee ära viib.

Lennard Oper

***

Kondine käsi

puudutab õlga,

“Ära veel väsi!”

– nõuab mult võlga.

Enam ei mäleta,

millal ma olin

õnnelik,

põletan sillad

ning kolin…

… kuhu?

Kohvril on silt: “kuke suhu!”

Raul Sööt

Puru, Okas, Koor (Jaan Kelle) - Tähtaeg 29 Juuli

Lase riimidel riimuda

ilus, suvine vihm.

Puru pudeneb okkalt

vihmasabin ja vihm.

Puutüve koor krabiseb

vihmasabin ja vihm.

Vaatan kaugusse mõeldes end sinna,

kuhu minna on kihk.

Kristel Siilak

***

koorekihil on vaikuse puru

okas, mu guru

on sügaval koorekihi all

valu teeb teadmine

et elu on hall

on hall

tead mine sa kah

kaela pane roosa sall

ja kus on su päikese prillid?

jätaks hirmu üles poomata

parem on vabadust hoomata

sõrme otsas kohvris pillid

kõhus ohverdatud lamba tall

mis sa enam grilllid

ja chillid

muld olgu kerge tal... jah

Kadri Tõniste

***

Vennaga

Oh sind okkalist, oivalist meest

kullast süda rusikas

sega kohvipurusse nüüd koort

võta sahtlist lusikas

Anneli Martin

***

väike pohmakamaiguline, masenduseteemaline, aga muidu üsna lustakas vemmalvärss :)

(siinsed read ei kajasta autori isiklikku seisundit luuleridade loomise hetkel - for the record)

instruktsioon lugemiseks - rõhuline silp on teine; 4/4 taktimõõdus on niisiis esimeseks löögiks vastavalt "aja", "näe", "p-s", "hinge...", "-kapp" ja "-kandi...". luuletus algab eellöögiga (kaks 8-ndikku).

ära aja mulle puru, kurat, sillma

kas ei näe sa?! - rahast jäänud olen illma,

täitsa p-s on elu, kõik on täitsa mokkas,

igas hingetõmbes justkui sees on okkas,

külmakapp ei tööta, hapuks läind on koor,

missikandidaadi asemel on voodis (ilgelt) kole moor!

Raul Sööt

***

okasroos vaasis

koorega kohvi ja purukook

nii palju on üksteisele öelda

meie kvaliteetaeg

Katrin Vaher

Udu, Kadu, Kodu (Õie Pak) - Tähtaeg 27 Mai

udu kadu

et siil leiaks mõmmi kodu

mõmmisid on ilmas sadu

sadu on ka kodu radu

udu udus adub udu

kodu kodus adub kodu

siil udus adub ohte

ka mõmmi teab hirmasaid kohti

padu udu

peidab kodu

siil ootab udu kadu

ka mõmmile muret teeb udu

sest ootab siili külla kodu

oodates stressi leevendab mõdu

enne kui kadus udu

siil leidis mõmmi kodu

koos õdusam nüüd maitseb mõdu

udulegi meeldib see lõbu

Kadri Tõniste

***

kaduvas valguses

kodutu udu

hajub

ei tea kuhu

läheneb majale

koputab aknale

takerdub

harali okstesse

keegi sisse lasta ei taha

udu vaob itkedes

rohule maha

Katrin Vaher

***

Kaks Versiooni Ugri Udust

helide tummuses

adun udu tõusu ja kadu

ühte karva maa ja taevas

kodusoojalt värvitu

***

kadus eilne päev kui tina tuhka

alles kodus olles mõte puhkab

kui ei oleks nõnda udune see paik

sulemehi napiks meie mail

Anneli Martin

***

lähen teele

suurte avaruste poole

udu sisse kaob meie maja

kodu seeb jääb südamesse

seda tunnet võõrsil vaja

Ave Sambla Barker

***

Väike seeme tihti vaatas kuud

ning unistades mõtles, mis seal teispool sood

Kas avastama minna kaugeid radu

või siia sallu luua oma kodu

Siin kõik on nii koduselt tuttav

isegi udu, vahest üleni endasse mattev

Juured kindlalt ajada võiks mulda

ja mingit kadu küll oodata ei malda

Aga vahest ikka unetud on ööd

mis küll on seal teispool sood

Kas on see uudishimu, mis seespool närib

või on see uss, kes sisemust tal näsib

Jaan Kelle

***

siil udus. ja madu, kelle kodu tabas eesli poolt põhjustatud kadu.

udus teed veel otsib üksik siil,

püüab leida oma seeneladu,

vastu talle, justkui imbitsiil

roomab vana ühesilmne madu

kudus madu sokki ükskord öösel -

villast, kaunikirjalist ja sooja

samal ajal telkust nägi eesel

ülekannet sõjaretkest Trooja.

kujutelles, et on puidust suksu,

vaenlasele ennustades kadu;

kudujale andis ühe müksu,

kutsus avastama kaugeid radu.

madu esmalt eesli mõtet taunis,

argumente tuues laitis maha.

eesel aga nende kodus kaunis

nüüd vaid nägi kõigest reisiraha.

kangekaelselt maole käies pinda,

lubades, et retke kroonib edu,

näiteks tuues julge hundi rinda

ussigi sai lõpuks võtma vedu.

hakkasidki seadma endid teele

madu-uss ja eesel trooja poole.

läbi läti vahemere veele

jõuda lootsid, sattudes ent soole...

eesel vajus kõrvuni seal mutta.

sõber teda välja päästa püüdis.

kuid ei õnnestund see, nüüd vaid nutta

üle jäi tal meie uues müüdis.

ebaõnnestunud päästetöödel

madu rahmeldades kaotas silma.

kuidas? - ma ei tea, kuid sestap öödel

ühesilmne roomab mööda ilma.

siiliga ta vahest ajab juttu -

kodutul on igav ju, ning tarvis

suhelda, sest peagi jälle uttu

kadund on ta rõõm ses metsas karmis.

Raul Sööt

KODU

Kodu võib olla, kord ``halb,``kord hea,

vahel tööde hulk kasvab üle pea

ning oled väsinud maja orjamast,

selle tarbeks sukasäärde raha korjamast.

Vahel kohe tahaks pillata raha,

minna poodi- osta mida hing tahab.

Kaduväike võimalus, et seda teen

kuna on kohustused, kodu-pere ees.

See kodu on- üks võimas asi,

millele mõeldes käivitud kui sõjamasin.

Tema kaitseks oled teinud kulutusi,

loodad, et seda ei hävita üks tikk või kulutuli.

Ükskõik milline on tuju- ilm,

sadagu vihma- rünnaku udupilv.

Ikkagi tahaks olla kodus- heas,

tahes või tahtmata- sammud tema poole sead.

Tiina Tamm

Siht, Kiire,Vedama (Evelin Samuel) - Tähtaeg 13 Mai

Kui oled tüdind eluteest

ja otsid tuge eluveest.

Kui kadunud on tuleviku siht

ja aina rohkem küüru vajub rüht.

Kui leinad tehtud eksimusi

ja kardad mõtte mõlgutusi.

Kui kiire elutempo koormab

ja veri justkui soontes roomab.

Kui pahatihti otsa lõpeb ind

Ja ängist vaevatud saab rind.

Kui elutelg on saanud viga

ja jälle oled täis kui siga.

Kui nüristunud vaim ja meel

ja õhtuks muutub pehmeks keel.

Kui jalg ei astu enam sirgelt

ja ammu pole näinud päeva virget.

Kui mure murrab minevikust

ja sittagi sa ei looda tulevikult.

Kui jõuab kohale kord äng

Ja mõistad tühi on su kõrval säng.

Siin kohal jään ma pidama

ja loodan, loo kangelasel hakkab vedama.

Tiina Tamm

***

Kevad

sipelgas veab oma pampu

kiirelt, justkui sihitult

ja kirsiõisi langeb puudelt

langeb täitsa rivitult

***

veab kiireid samme õnnelik

aga siht on kannatlik

Anneli Martin

***

põhjatult mustavas maailmaruumis

illuminaatorist näha võid tähti

valgusekiirel galaktikat läbides

sinu jaoks seadused enam ei kehti

raadiosaatijaist kuuled vaid staatikat

su sihiks on maailmakõiksuse äär

viimaks edasi tuttavat paradigmaatikat

on uurimiseesmärgiks teadmatu sfäär

su skafander on palav ja beežikaskollane

mööduv tähevöö joonistab aknale triipe

ja sul veab sest sa lahkud siit enne kui kuulda võid

häiresüsteemidest kostuvaid piipe

kosmonautide seas saab su nimi legendiks

ja kodumaal sinu auks lehvivad lipud

kus lehtpuude latvade võrasid kombivad

soojad päiksekiiretipud

Madis Vaher

***

Võib juhutda, et..

Silme ees on kindel siht,

kõrvale ei vaata,

kogu olemuses kihk

miskit korda saata!

Ruttamisest ei saa lahti -

see krussi tõmbab närvid.

Kiirus eal ei anna mahti –

nii elu kaotab värvid.

Mõni siiski astub maha

edu kiirelt rongilt

ja kui ta ei vaata taha,

siis ehk parem ongi.

Vedamine on see vahel

kui sa elus kaotad –

närvid korras, olla lahe,

oma aega jaotad…

(iseendale, lähedastele, sõpradele ja maailmale)

Gabriela Uffert

***

Kui veab, siis homme on ilm ilus -

ei ole kiiret, võin istuda vilus,

luuletada ja kohvi juua,

seada sihte ja plaane luua.

Unistada - kes teab!

Kui veab..

Riste Vaher

***

Kiirelt sihin,

lendu lasen noole.

Veab, et olen esimene-

nii vaid püsin elus

jõuga toore

Katrin Vaher

***

Üks pühapäevakoolis kuuldud õpetlik lugu

kiisud ei saand sihile

läksid hoopis pihile

pattu olid teinud

litutamas käinud

polnud tundnud piire

tulu paistis kiire

aga kord hakkas viltu kui vedama

enam kiisud ei saanud siis pidama

paha tõvegi üks sai neist külge

olles kasutand tööks kõigest sülge

püha isa peab järgi nüüd vaatama

kuidas kiisudest välja saaks saatana

Raul Sööt

Prillid, Lähedus, Jooksma (Eve-Ly Ojangu) - Tähtaeg 29 Aprill

Kevadjooks

Prillid, oi päikseprillid

kätel ning lähedastel villid.

Oi kevad, kuis jooksen taas

ninal prillid,

varbal villid...

Aeg joostes need parandab.

Õie Pak

***

nii lähedased on vahel lahendused

prilliklaaside vahendusel

jooned nii jooksvalt joonelised

ja ringid pingsalt pealiskaudsed

Anneli Martin

***

jooksnud olen terve tee

on pahkluid katmas prisked villid

ei, see pole ikka see

vist peaksin ostma uued prillid

peatun hetkeks, ahmin külma õhku

hääles kähedus

arst, see vist ütleks - vererõhku

tõstaks veel su lähedus

"sa ära jookse", ütleks meedik,

"ära püüa sinilindu!

ole, nagu meie Eedik,

teistega siin sibis vindu!

vindumine polegi nii paha

kõik me kinnitame

sullegi, kui rahuned vaid

maha, tite sünnitame

see, jah see on õnn

sa ära jookse,

muidu saad veel villid

vaat, kui sul on põnn,

ning kuuletud -

auhinnaks roosad prillid

ideaali lähedus

sa mata

pole see reaalne

unelaulu mahedus

on sulle

"ole nüüd normaalne!"

Raul Sööt

***

armastasin kord üht prillidega poissi

kes hängis villageis ja muudkui luuletas

oli igatepidi artsifartsi ja riides elegantselt

tema enda saladus, et tundisid peegli ees kulutas

aga mina

roosa ja rõõsa ja hingelt ikka rohkem maatüdruk

kuigi jube erudeeritud

panin ummisjalu jooksma, sassis undruk

mul on kanad ja koerad ja kassid

mulle sihuke metroseksuaal ei passi

mulle vaja üks tugev turske sell

kes hööveldab ja keevitab ja on ainult voodis hell

Ave Sambla Barker

***

Päev lahkudes viis pilvevallid

Veel öösse unub hetki uduseid

On taeval kummalised prillid

Ta silmad pillutavad sädemeid

Pea kuklas vaatan tähetulle

See kõiksus kauge ja nii lähedal

Võiks justkui langeda mul sülle

Kus varju joosta nõnda lagedal?

Maian Anna Kärmas

***

Üks plika kellel prillid on ninal,

jooksis- põskedel roosakas sina.

``Ma tean - see ei ole mina!``,

vaid tüdruk kel prillid on ninal.

Tahaks olla hetkel tal tuules,

tahaks tunda kuis tuul kuivatab huuled,

tahaks sörkida vaikselt ta kannul,

tahaks läheneda kiirel sammul,

tahaks tunda kuumust ta palel,

tahaks tunda lähedust me vahel,

tahaks kuulda kuis süda tal lööb,

tahaks oodata koju- teda töölt.

Ma tean see oled ju sina,

tüdruk kellel prillid on - ja mina.

Tiina Tamm

Silm, Sein, September (Leelo Märjamaa) - Tähtaeg 1 Oktoober

Leelo ettepanek on proovida seekord haikut kirjutada. Kolm sõna, kolm haikut. Kas traditsiooniline Jaapani haiku, mis koosneb kolmest reast (silbid 5-7-5) või modernne, milles ei pea silpe ega ridu lugema. Haikud võivad olla eraldiseisvad või omavahel seotud. Olulisem on meeles pidada, et haikus on konkreetne image ja sellest tekkiv tunne; mitte midagi abstraktset.
See on aga vabatahtlik ja saata võib ka hariliku luuletuse.

Saabus September

Aeg on ootajale pikk

Oi neid ubinaid!

*

Haned hüüavad

silm ei kae nii kõrgele

on lõunasse lend

*

Armastan sügist

seinast saab varjude kants

tuule sahinal

Anneli Martin

***

september on ära

silmapiirist kaugemal on sein

bassi rütm põimub vaikusega

*

silmus silmuses

silmitsi silmusega

silm silmab silma

*

seina ääres

perspekiivi silmiseb kodutu

räästa all vihmas pool

***

kolmas silm puurib septembri seinakella

armas sõber, ootan su kõnet, hella

"pekske pikka, pikk on pealik!"

ma ammustest aegadest varateadlik

ja nii see ikka, ja nii see ikka

ajukääbikud peksta ihkavd pikka

tühja pitsi löön vastu seina

eilseid septembreid ma taga ei leina

silmadest brilliant pisaraid tulistan

pitsi viina kui ära kulistan

Kadri Toniste

***

Seinast seina veel

Septembris kui kõigub meel

Silmist siis kaob Tee

Raul Sööt

***

Kaks Liivingut

Mu pärlisilm

mu iluilm

Septembrikuu, mu armastus

ja hämmastus

*

Oo nutusein

kui murevein

mis tapab lootussädeme

vaid sõõmuga

Peeter Pärnsalu

***

September läinud

Suve silmad on kinni

Kus on mu reha?

Riste Vaher

***

Septembri vihm on

seinaks mul ees, vaid silmist

otsin päikest siin.

*

Septembrikuus me

kohtume silmast silma

vihmaseina ees.

Viljad on valmis.

September, üheksas kuu,

andide aeg.

*

Taevas kui valge silm

vaatab maa poole päike,

vaatabki mööda.

*

Seinast seina on

värve sügisetaevas

ootamas vaikust.

Katrin Vaher

Kuu, Konn, Padi (Astrid Pärnsalu) - Tähtaeg 14 August

õhku täis king size madratsil,

padi kaisus, tiigi peal pikutas üks sell

kes viibis konnade kontserdil

tal hing oli hele ja hellemast hell

tähed ja kuu ning tuhanded laternpõrnikad

sätendamas ja heledamas pimedas öös

kauniks said varjud mornikad

Loodus oli imelises töös

kuusekede hinguses, tiigil vaikselt loksudes

konnade duette kuulas ta tasa

kosmos

õhku täis kuninga madrats, padi ja sell

kel hing hell

...

tiigi õrnas lainetuses ja lembuses

mees pikalt taevalikus unes pysis

kastepiiskade tihedas embuses

igatsus ta äratas ja küsis

miks ta ei tulnud koos minuga.

vaikus.

parem kõik unusta.

Kadri Tõniste

***

Konn

Kuu aja eest kuuvalgel ööl

siis kui Siim sai käia veel tööl

oli ta palgatud valvama šahti

et keegi ei tooks sinna salaja prahti

mehel aga polnud tahtmist ja mahti

pidada seal mingit vahti

eemalt kostis mitu krooksu

Siim see pani kohe jooksu

jõuetuna koju jõudes,

kohkund näoga tuppa nõudes

üles äratades pere

ütlemata neile tere

vaesekene langes voodi

suhkruvett tal kohe toodi

krooksuhirmu tuhudes

hullumoodi uludes

patja näkku surudes

hirmulävi purunes

asjast aimu saanud proua

seda kuulata ei jõua

selgitusi lisaks nõuab

arusaamani siis jõuab

mees mis küll sul arus on

see võis olla lihtsalt konn.

Toivo Parts

***

Pisuvend

patja lohku puurib

väike naistemees

kuud uurib ja konna

makaronid taskus

Anneli Martin

***

Uni

Päiksest kuumaks köetud kuu

vaatab alla aeda.

Kivist konnal lahti suu,

mis siin ikka kaeda.

Putukate sirinas uni mul ei tule,

padjaga ses mürinas

kõrvad kinni sulen.

Varsti uinun sügavalt,

und näen ülikurba-

Kuulus Anu lennukilt

hüpates saab surma.

Katrin Vaher

***

Kuu paotas suu

ja ütles muiates muu!

Konn selle peale,

silma pilgutades kelmikalt seale

alustas muuseas kuupuhastust -

sideme ostuga lootes kuult saada lunastust...

Mina panin padjaga kadjama,

mõnd aega pesitsen nüüd Vadjamaal.

Raul Sööt

***

On puulehed kogunud oma vormi

Tuulevaikuses kosunud mitu kuud

Nagu surfar, kes oodanud on sügistormi

Mil uhkelt lahkuda saaks oma puult

Püüda purjesse võimas tuul

Nagu konn hüpata üle lainevahu

Neil hetkil ei oska tahta muud

Lõpuks padjal kui pea, saabub rahu

Jaan Kelle

***

äiksepilvede all õhku väga pole

aga ehk on nende taga paista kuu

sa sisenedes tuppa süütad tule

ja sisenedes tuppa süütad mu

kui konn sa kleepud mõttetusse patja

su naha maik on hallutsinogeenne

ning vihma voolab läbi õhu vatja

ja veri mööda mustendavaid veene

Madis Vaher

Vari, Sakiline, Tuul (Katrin Vaher) Tähtaeg - Aprill 16

igatsuse sakilses tuule varjus

mul pea puhkas kuigi hing karjus

siis tasa varju tagant välja hiilis tuul

ooo, kui kaunis naeratus tal suul!

ta puhus kogu hingest kuni sumbus karje

"kallis laps, ei ole vaja sinul varje.

varjust purjed saad ja tiivad

mis nüüd su helesinisesse viivad"

vari olgu sakiline

aga tuulel asjad pakilised

nii ta mu siit ära viis

ja otsa sai ka igatsuse kriis

hinge sonic boom

ja valgus kiirus

pluss tuule siirus

miinus varjutus

mu sakk

Kadri Tõniste

***

neid kes mõistavad taevaste tapjaid

vist olemas eriti pole

sest mõista on raske vist üldsegi

ja neid kelle vana kuu

vari viis möödanikule

väga ma arvan et mõista

ma arvan ei tulegi

või tuul kui ta viis nad

sammal suus läbi toidupoe taevasse

viies kaasa ka kuivanud lehti muuseas

kas tema seejuures ei mõistnud

et vahel on kõle

kui sa üritad mõista

aga mõistust kui sellist vist eriti polegi,

mõtles sakiline deodorant jõudehetkel

Madis Vaher

***

Jälle jookseb kasest mahla.

See on kummaline mõeldes halgudele, mida tulle loobin.

Päike paistab, ei tea tahta

muud. Mul otsa saand on toobid.

Sõbrad, tulge, jagan teiega ma rõõmu kevadest!

Las talve vari taandub meeltest.

Joogem, jäägem purju iseenesest

ja purki nõrgund kasevetest.

Väin on vaba, v e e d o n v a l l a!

Tuules ulbib viimseid sakilisi panku.

Jäise talve mälestuseks kallan

teile, sõbrad, sõõmu oma mahlaankrust.

Katrin Vaher

***

Pidu Kuul

Täna on pidupäev kuul,

Armstrong käristab välja.

Vaibund on isegi tuul -

lippu mis räsis, ning nälja

peletab krabikotlett nõnda maitsev -

Chespeak'ist kaasa sai toodud see vennike.

Vedeleb maas ta skafander nüüd kaitsev,

püksinööbiks mil tuhmunud pennike.

Kulguri varjus ennäe, Tereshkova (!!!)

ropsib - segi jõi vodkat ja viskit.

Shepard ja Bean pole rahul, end koomasse

kamminud beibe käest ei saa ju miskit!

Strelka ja Belka sest ei lase end segada,

jätkata sugu neil teema on pakiline.

Kavalpea aimas - missioonil võib vedada;

NASA-st tõi kaasa kondoomi, mis sakiline

J. Edgar Hoovergi kapist kaeb välja:

erutund, kuulis - Gagarin vist tuleb ka…

Talitseb suuvärgi, sepitseb nalja;

lateks-skafandri muuseas muiates suleb ta.

Kaaluta olekus kerkib veel küsimus:

millises klubis võiks edasi minna

see pidu...

Veenusel?

Belkal on tüdimus

Strelka on noole taas tõmmanud vinna.

Lateks on umbne, Hoover sulab kui vaha -

kiimas on kah, kavaler veel ei paista;

õnnetul küülikul keerab siis taha

kulguri najal - okselehka ei haista.

Hallikas vennike vaene, ju nime

tal polegi - teadlased saatsid orbiidile…

Hoover va pöörane, kriiskab nüüd: "ime ...

"…... ravimi väljastan su meningiidile!".

Pidu käib samas edasi.

Strelka silm särab, Neil siis valab tal dringi.

Üheksa kuu pärast küülik on sedapsi;

kongressilt teenete eest saab ehk kingi.

Belka on kummuli, oimetu, ammuli-

sui raskelt hingeldab, kiivergi udune.

Sisimas loodab, ehk peikagi rammule

kuiv vein nii mõjub, et krants vajub tudule.

Paistab - Gagarin küll täna ei tule;

MiG vedas alt vist, on alles närakas!

Kremlis nüüd mõni mees sappa saab sule,

Kuul pidu raugeb lõpuks - otsas on kärakas.

Raul Sööt

***

Vana lagunev piimapukk

laisalt lilleõit näriv sokk

jalas sakiline sukk

taamal rohetav metsatukk

Tuules õrnalt lehvib tukk

aidauksel ripub roostes lukk

kurgus kibelemas nutt

põrandalaudade vahel turritab rohututt

Päikesesoojust kogub eakas mutt

varjus lebab räbalais nukk

linnuhääli teeb vana vokk

uuele algusele eelneb hukk

Jaan Kelle

Kiilakas, Nuga, Agar (Raul Sööt) Tähtaeg - Aprill 2

Kiilakas kaalikas laua peal praalis ja nuga seal teda nii tabas.

Punane porgand parteid teha üritas - agar kokk tööd teha rabas.

Käharpea kapsapea potti ta rapsas. Parteijutust üldse ei hoolind,

seepärast porgandi mõtteist nii lennukaist väledalt väitsaga kooris.

Üksiku hüüatus ürtide sahinas supise mulina saatel

vaikusse hajus ja tõde sest vaikib, mis mõju neil fruktidel

sai supisööjate ilmavaatel.

Katrin Vaher

***

kiilas mõrtsuk agaralt noaga pussitas

üht süda mis juba ammugi ussitas

~~~~~

vaikusest kiilaks sai pea

nuga see agaralt langes

jumalik gravitatsioon

aimatav vara valges

vaikus purunes kiljudes

suulaes sulamas batoon

Karlssson Katusel taganes

unest üks silm tal avanes

ohutu tsoon ja vaba mees

~~~~~

ruum täis aastate hägu

diivanil kiilaks jäi kägu

uus nuga sai laua sahtlisse

edev peegeldus pani klaasikillud pahtlisse

agar propeller liigutab tolmu müüride vahel

undamine kostab läbi summutava müra kah veel

Kadri Tõniste

****

mälestused lõikvad läbi meele

nagu terav nuga kriibib lõikelauda

minevik on alles aga enam

olevik ei jõua järele

oleks olevikki sama agar

nagu märk ja sõna laseb keelel

olla, kuigi keel ja minevik on sama

mittevõlts kui parukaga

kiilakas kes värvib oma juukseid aga

samas ega muud meil pole ka

kui minevik ehk mälestused

sest olevik on mööda läind

ja tulevik ei tule

või kui tuleb

siis ta muud ei tee kui

lõppkokkuvõttes

globaalselt võttes

viib meid kõiki hauda

Madis Vaher

***

Pargis

Kiilasjääl juusteta mees

parvetavaid parte söödab

Part, pardike näe sai liguneb vees!

Agar nuga tahkeid viile toodab

Anneli Martin

***

On agar nagu nuga

Nüri nüsimise nõudja

Vaikida ta võikski juba

Mõistus kiilakas kui põud ja

Siiski sipleb

hüpleb

rikneb

supleb

mõtleb

ütleb

RAHU!!!

......

hinga

Maian Kärmas

***

õhtusöögi idüll

Müts katmas su perfektset kolpa, kiilast - pean siinjuures märkima.

Agaralt kui lõikad rosmariini, lambakints ja küüslauk pannil särtsumas.

Sorts punaveini siia-sinna, veidi pannile ja veidi klaasi.

Nuga välgub, aroomidest võib lausa hulluks minna!

Nüüd katan laua ja toon lilled vaasi.

Riste Vaher

***

Kas kiilakas mees võib olla tore?

Sest tundub, et kiilas on kole

Ja taskus tal kindlasti nuga

Pole agar ta, vaid lihtsalt mugav

Aire Silt

***

võta käärid

lõika ribadeks

see mis käärib

saab sõnadeks

anna aga agaralt

pane täie rauaga

ideedest otsi aganat

nahast tagis kiilakas

pritsib hästiöeldud juga

kes saab vastu tatti

kes ribidesse nuga

karga eest või armu palu

tõde teeb ikka kuradima valu

Ave Sambla Barker

***

Kiilakas riigimees kempsupotti

sukeldus otsima meenutust:

mis aitaks saada tal asjast veel sotti,

hetkest, mis ununend - keelutust.

Potis, kui tiigi sees sulistas ringi,

agaralt, trotsides junnide rünnet.

Sukeldus, siis jälle tühjendas kingi,

vaguralt nentis - "ka see nõuab annet"

Siiski meenutus veel tal' ei ilmutand end,

poti ääre alt riigimees noaga nüüd urgitses.

Meie kiilaka teenri pelk tähelend

uppund paelussi silmist veel vastu vaid põrnitses.

Järsku vääratas käsi, ning köögist leit' nuga

vilkalt torustiku keerulisse hingeellu tungis.

Rahvateenri pealael maandus jultunud juga

tühjendades üht põit, mis pikalt olnd pungis.

Kuldne vihmake - polnud nüüd mõtetki varjuda,

riigimehel taas meenus, kõrvus selgelt tal kajas;

pisarsilmil fajansist palees tahtnuks karjuda,

aland kõik oli sellest, kui end kiilaks ta ajas!

Leebelt laulis kord sõbralik habemenuga,

õrnalt naeratas, tantseldes töös oli agar.

Libe diplomaat mangus vaid üht - mehe luba

kõrva kiigata, näha mis teeb ajusagar.

Heldelt tasuda lubas - pehme koht riigiametis,

õnne piiritut tõotas, kui vaid aususest loobuks;

riigimees - salasooviks kel lesida sametis,

siin nüüd võimalust nägi, paljast mõttestki joobusŠ,

Nõnda kiilakas riigimees kempsupotti

oma südametunnistust otsima sööstis,

seda - müüdud mis oli - et lõualotti

priskeks kasvatada. Nüüd vaid paeluss veel trööstis

meie nukrat vasalli. Kadund ei olnud headus -

rebend' leheartikkel sopakeerises kinnitas.

Samas kannikas välkus, kangastus karmaseadus

uus tualeti klient juba ülalpool punnitas.

Raul Sööt

***

KIILAKA UNENÄGU

Täna ei suuda ma vaiki olla

rebida endalt tahaks kõik katted

mõttepildid päästa kõik valla

agaralt sind endaga kaasa võtta

Tõusta, lennata kõrgele, ära

raskusest noaga vabastada jõud

hingele tuua kõiksuse sära

mida püüda on takistanud raskusjõud

Öelda paljut sulle tahaks

kasutamata sõnu

nendest lihtsalt jääb väheks

ja tunnetamata jääb mõnu

Jaan Kelle