Kriit, Kretiin, Musi (Marko Kanarbik) - Tähtaeg 23 Detsember

Jõuluvana kirjale sai kriidist kriipsujukk ja musi

Hiina päkapikkudel nüüd hulka toimetusi

ole pühak või kretiin, äpplist lugu peame siin

***

Varastatud musi

olen üks kretiin

kriit nüüd kurku kraabib

süümepiin

Anneli Martin

***

Kuidas nii, et pole kriiti?

Kuidas nii, et pole pliiti?

Miks inimene on kretiin?

Miks nõnda lõhnab tärpentiin?

Kas musi olla võib heroiiin?

Kas viin võib olla proteiin?

Nii on nagu ütles Priit

enne kui ta lahkus siit.

Miks meil on nii vähe kiita?

Miks ei ole heina niita?

Kuidas laotud sai puuriit?

Miks maha saetud on teeviit?

Kuhu kadunud on perspektiiv?

Kas Unematil otsas liiv?

Küsimusi pelgab vaid kretiin.

Vaid kretiini jaoks on ausus piin.

Nii on nagu ütles Priit

enne kui ta lahkus siit.

Kadri Tõniste

***

aknast mustab kui detsember

kaua karjuvad kretiinid

pole lauda mida katta

kõhust kostub mahe tämber

iga õhtu sünged rajad

mõnda viivad ühikasse

musitavad kuldseid kasse

külmad ümberkaudsed majad

vaikselt uksest sisse astun

valu läve kiviks teind

kriitja säästulambi valgel

ei helenda siin miski vastu

Madis Vaher

***

Kretiin see kriiti sõi

ja piiksus luuletusi,

ning tahtis suurest härdusest

ta taadil anda musi

nüüd kriidijälgi täis

on taadi kaunis kuub

ja rõõmsalt ootama

kretiin jääb aastat uut:

siis käes on nääritaadi kord -

kuid äkki ta ei tule

kui kuuleb jõulutaadilt

tema kuuemuret...

nüüd kiirelt kuue puhtaks pühib

me kriidine kretiin

ja lubab olla pai ja musi,

et saaks palju kingitusi!

Helin-Mari Arder

***

suur juht ja õpetaja

veab tahvlile nimesid kriidiseid ja aasta-arvusid

aga sellest ajalugu vaikib

mis nad asjast tegelikult arvasid

raamatutest pähetuubit tarkus

tühjade loosungite lend ja piin

puust ja punaseks standartsed testid

mis lahtris oled,tark või kretiin

mulle pseudoteadus kui hane selga vesi

esoteerilise musi ammu andis muusa

ja käed sest supist puhtaks pesi

kelmikalt nõksutades puusa

Ave Maria Blithe

***

Keegi kretiin kritseldas kirikus kriidiga.

Musi pole patt jah!

Toivo Parts

Tallinn, Tartu, Helsingi (Madis Vaher) - Tähtaeg 28 Oktoober

uhti uhti uhkesti

mees läks Tartust Helsingi

tald ja varvas, tald ja varvas

Tallinna naine käis ära Narvas

kaks sammu sisse - kaks välja poole

isa tegi ringi peale soole

tik tak tik tak tik tak

alles jäägu iga närvi rakk

siia sinna siia sinna

aeg võib üldse ära minna

sinuga kohtume sirgjoonel

aja teljel, elu pulsi soonel

tuks tuks tuks tuks

üks süda jäigi avatuks

lahkuja järel jäi avatuks uks

nimetatu jäi tavatuks

Kadri Tõniste

***

Poeg tiirleb Tallinna ja Tartu vahet,

mees tihti Helsingis ja Rovaniemis käib,

Philadelphias ja NewYorgis tütar viibib vahel-

kuidas maailm nõndamärkamatult väikseks jäi?

Katrin Vaher

***

Helsingisse pole olnud asja

Tallinnast küll käidud kosjas

Tartust samuti

kätt paluti

Anneli Martin

***

Tallinn-Tartu magistraalilt hääletajad kaovad

Ära Helsingisse

Enam passi pole vaja

Madis Vaher

Puur, Krõbe, Ehe (Leelo Märjamaa) - Tähtaeg 14 Oktoober

ära vihka mind sest olen vana ja katki

vana oli uuem kui vana
uus oli vanem kui uus

aeg on krõbedaks küpsenud
ja sel puuril seal pole ust
nagu ehe oled siin

Kadri Tõniste

***

Iga päev sajab vihma
kasvõi korraks
ja öösel on pime
päeval nii pime ei ole
üleval on kellelgi puur
tahaks ka
vähemalt akudrelli
aga keegi ei kingi
sest ma õpin semiootikat

Urmet teeb ise leiba
ja üldse igast asju
ja leiva koorik on krõbe
ja leib on ehe
selles mõttes, et päris
ja mu ema arvab et
olgu Evelin Ilves mis ta on
aga näe
pani Eesti Rahva
i s e
leiba küpsetama
mõtelge

Madis Vaher

***

Ehedad ideaalid nüüd
krõbedaks kuivanud tolm,
kõik puurid ja piirid on lennanud tuulde.
Postmodernism.

Katrin Vaher

***

Nii nagu ma viltu vaatasin
läbi aiavärava kohises tuul
sa olid hetk tagasi siin
ja nüüd lasub tühjus

sa oled mu kuu
öine varas
kes väiksemagi krõbina peale pageb

sa tuled lagedale
ootamatult
salaja

ehk ehteid riputad mu kaela
kasvõi üks nendest võiks olla
taevane täht
sinule seltsiks
minu kehal

su silmavaade mind puurib
valguse pressid minust välja
vastu minu enese tahtmist
olen parem
olen kergem
olen ülevam

Katrin Kalmurand

***

Ma tahaksin õhtuti lihtsalt armastada
Ja hommikuti ka
Olla ergas ja ehe

Ma tahaksin õhtuti lihtsalt armastada
Võtta need tõkked ja tunnid
Puurivarbad ja mõttenarmad
Varbaid pidi olemisse astuda

Nagu täna öösel unenäos
Ma tahaksin lihtsalt armastada

Ja ma saangi ja ma saangi!
Sest krõbe on olemise koorik
Aga sees on pehme tuum
Tuumas kogu maailma hellalt hoidmise ruum

Ma tahaksin õhtuti armastada
Ja hommikuti ka
Ja päeva ajal...
Ma tahaksin lihtsalt armastada

Gerly Kättmann

***

Ma ei kanna palju ehteid,
armastan puuri ja haamrit.
Küüsi tihti ei laki ja juukseid ei loki -
käed on mullas
ja krõbedad, kuldsed vahtralehed ehivad kübarat!

Riste Vaher

***

Antsu pilk pannkooke puuris
krõbedaid ja ehedaid just
Siis kõhust korinaid kuulis
armastuse tulek see vist

Jaan Kelle

Siht, Kiire,Vedama (Evelin Samuel) - Tähtaeg 13 Mai

Kui oled tüdind eluteest

ja otsid tuge eluveest.

Kui kadunud on tuleviku siht

ja aina rohkem küüru vajub rüht.

Kui leinad tehtud eksimusi

ja kardad mõtte mõlgutusi.

Kui kiire elutempo koormab

ja veri justkui soontes roomab.

Kui pahatihti otsa lõpeb ind

Ja ängist vaevatud saab rind.

Kui elutelg on saanud viga

ja jälle oled täis kui siga.

Kui nüristunud vaim ja meel

ja õhtuks muutub pehmeks keel.

Kui jalg ei astu enam sirgelt

ja ammu pole näinud päeva virget.

Kui mure murrab minevikust

ja sittagi sa ei looda tulevikult.

Kui jõuab kohale kord äng

Ja mõistad tühi on su kõrval säng.

Siin kohal jään ma pidama

ja loodan, loo kangelasel hakkab vedama.

Tiina Tamm

***

Kevad

sipelgas veab oma pampu

kiirelt, justkui sihitult

ja kirsiõisi langeb puudelt

langeb täitsa rivitult

***

veab kiireid samme õnnelik

aga siht on kannatlik

Anneli Martin

***

põhjatult mustavas maailmaruumis

illuminaatorist näha võid tähti

valgusekiirel galaktikat läbides

sinu jaoks seadused enam ei kehti

raadiosaatijaist kuuled vaid staatikat

su sihiks on maailmakõiksuse äär

viimaks edasi tuttavat paradigmaatikat

on uurimiseesmärgiks teadmatu sfäär

su skafander on palav ja beežikaskollane

mööduv tähevöö joonistab aknale triipe

ja sul veab sest sa lahkud siit enne kui kuulda võid

häiresüsteemidest kostuvaid piipe

kosmonautide seas saab su nimi legendiks

ja kodumaal sinu auks lehvivad lipud

kus lehtpuude latvade võrasid kombivad

soojad päiksekiiretipud

Madis Vaher

***

Võib juhutda, et..

Silme ees on kindel siht,

kõrvale ei vaata,

kogu olemuses kihk

miskit korda saata!

Ruttamisest ei saa lahti -

see krussi tõmbab närvid.

Kiirus eal ei anna mahti –

nii elu kaotab värvid.

Mõni siiski astub maha

edu kiirelt rongilt

ja kui ta ei vaata taha,

siis ehk parem ongi.

Vedamine on see vahel

kui sa elus kaotad –

närvid korras, olla lahe,

oma aega jaotad…

(iseendale, lähedastele, sõpradele ja maailmale)

Gabriela Uffert

***

Kui veab, siis homme on ilm ilus -

ei ole kiiret, võin istuda vilus,

luuletada ja kohvi juua,

seada sihte ja plaane luua.

Unistada - kes teab!

Kui veab..

Riste Vaher

***

Kiirelt sihin,

lendu lasen noole.

Veab, et olen esimene-

nii vaid püsin elus

jõuga toore

Katrin Vaher

***

Üks pühapäevakoolis kuuldud õpetlik lugu

kiisud ei saand sihile

läksid hoopis pihile

pattu olid teinud

litutamas käinud

polnud tundnud piire

tulu paistis kiire

aga kord hakkas viltu kui vedama

enam kiisud ei saanud siis pidama

paha tõvegi üks sai neist külge

olles kasutand tööks kõigest sülge

püha isa peab järgi nüüd vaatama

kuidas kiisudest välja saaks saatana

Raul Sööt

Sinine, Vesi, Voolab (Eve-Ly Ojangu) - Tähtaeg 17 September

Sinine esmaspäev.

Voolad kui vesi,

midagi ei mäleta.

….

Eesti sõdurile

Ajajõgi voolab, katkeb valel hetkel.

Sinine ja must ja valge, aga must on keskel.

Sõbrad leinasarga toovad vanemate ette.

Sõdurpoisi eluhetked kaovad silmavette.

Katrin Vaher

***

Lähker südameks -

kõik mahub sinna.

On elu sademeks,

mis uhtub pinna

küll soojaks, vahel kaledaks,

ehk vesiseks ja haledaks,

ülevoolavaks,

puna hoovavaks

ka siis kui meel on sinine.

Maian-Anna Kärmas

***

voolab jõgi

mere sinisesse üska

mu kallima silmavesi

teeb südamele tuska

***

Joodiku laul

Oh seda õlle vett

mis ojadena voolas

nüüd esmaspäev on sinine

ja lõtv on mõttekett

Peeter Pärnsalu

***

kaubamaja signatuur

kaigub üle linna

läbi linna voolab

roheline jõgi

jõel pole enam

väga kaua minna

kuni sinitaevas

läheb veega segi

Madis Vaher

***

varahommikune vaikus

koos linnu lauluga mu tuppa kaikus

kui kauaoodatud kordus saade

linna müra imbub rakkudesse

kui läbi voolav abitus

kuradi rattal ringlev inimvare

milline linna vaade

ehavalgus eristatab taevasina

tulvavesi voolab silma koobastest

viib endaga kaasa muretina

ei hooligi enam rööbastest

hingel ruumi jääb väheks

ahistavas anatoomilises kestas

organismus anarhius sai taheks

seemnest idu irdub mullas mustas

sinine vesi igavikus voolab

soniv aatom orgasmi eeldab

ta selleks valgust neelab

vaid põrgu talle seda keelab

kosmose ema,

ei tee eelistusi

tappev häbi uppub

vees

sinises

voolavas

kaob

ununeb

Kadri Tõniste

Kuu, Konn, Padi (Astrid Pärnsalu) - Tähtaeg 14 August

õhku täis king size madratsil,

padi kaisus, tiigi peal pikutas üks sell

kes viibis konnade kontserdil

tal hing oli hele ja hellemast hell

tähed ja kuu ning tuhanded laternpõrnikad

sätendamas ja heledamas pimedas öös

kauniks said varjud mornikad

Loodus oli imelises töös

kuusekede hinguses, tiigil vaikselt loksudes

konnade duette kuulas ta tasa

kosmos

õhku täis kuninga madrats, padi ja sell

kel hing hell

...

tiigi õrnas lainetuses ja lembuses

mees pikalt taevalikus unes pysis

kastepiiskade tihedas embuses

igatsus ta äratas ja küsis

miks ta ei tulnud koos minuga.

vaikus.

parem kõik unusta.

Kadri Tõniste

***

Konn

Kuu aja eest kuuvalgel ööl

siis kui Siim sai käia veel tööl

oli ta palgatud valvama šahti

et keegi ei tooks sinna salaja prahti

mehel aga polnud tahtmist ja mahti

pidada seal mingit vahti

eemalt kostis mitu krooksu

Siim see pani kohe jooksu

jõuetuna koju jõudes,

kohkund näoga tuppa nõudes

üles äratades pere

ütlemata neile tere

vaesekene langes voodi

suhkruvett tal kohe toodi

krooksuhirmu tuhudes

hullumoodi uludes

patja näkku surudes

hirmulävi purunes

asjast aimu saanud proua

seda kuulata ei jõua

selgitusi lisaks nõuab

arusaamani siis jõuab

mees mis küll sul arus on

see võis olla lihtsalt konn.

Toivo Parts

***

Pisuvend

patja lohku puurib

väike naistemees

kuud uurib ja konna

makaronid taskus

Anneli Martin

***

Uni

Päiksest kuumaks köetud kuu

vaatab alla aeda.

Kivist konnal lahti suu,

mis siin ikka kaeda.

Putukate sirinas uni mul ei tule,

padjaga ses mürinas

kõrvad kinni sulen.

Varsti uinun sügavalt,

und näen ülikurba-

Kuulus Anu lennukilt

hüpates saab surma.

Katrin Vaher

***

Kuu paotas suu

ja ütles muiates muu!

Konn selle peale,

silma pilgutades kelmikalt seale

alustas muuseas kuupuhastust -

sideme ostuga lootes kuult saada lunastust...

Mina panin padjaga kadjama,

mõnd aega pesitsen nüüd Vadjamaal.

Raul Sööt

***

On puulehed kogunud oma vormi

Tuulevaikuses kosunud mitu kuud

Nagu surfar, kes oodanud on sügistormi

Mil uhkelt lahkuda saaks oma puult

Püüda purjesse võimas tuul

Nagu konn hüpata üle lainevahu

Neil hetkil ei oska tahta muud

Lõpuks padjal kui pea, saabub rahu

Jaan Kelle

***

äiksepilvede all õhku väga pole

aga ehk on nende taga paista kuu

sa sisenedes tuppa süütad tule

ja sisenedes tuppa süütad mu

kui konn sa kleepud mõttetusse patja

su naha maik on hallutsinogeenne

ning vihma voolab läbi õhu vatja

ja veri mööda mustendavaid veene

Madis Vaher

Leht, Vesi, Kannel (Maian Kärmas) Tähtaeg - 31 Mai

Kolme sõna meistritele

Puhtalt lehelt otsin mõtteid.

Mälestuste kannelt sõrmitsen.

Silmavett ja naerurõkkeid meenub

kuni tühja lehte põrnitsen.

Luule see ei tule tuulest…

Selleks kõneleda tuleb endaga.

Luule sosistavad sulle huuled,

mis kui hellalt tundeid embavad.

~~~

Vesi uputab,

tuhk matab,

parteid lõhenevad,

majandus on kriisis.

Aga sina ära loe lehti!

Korista toad,

too kased sisse,

helista kannelt

koos ööbikutega,

ehk tuleb keegi-

homme, ülehomme,

kasvõi kuu aja pärast.

Igast üksioldud hetkest on kahju-

on ju kevad, on pühad.

Katrin Vaher

***

Olen lepatriinu usku

lehe, sääsevastse, kandle usku

pühitsetud vesi vala tasku

sest ikka, ikka olen naba usku

Anneli Martin

***

iga leht on olnud

heleroheline

iga vesi lennand

õhus nagu tilk

iga imelik on

vahel mängind kannelt

igatüht neist saatnud

igaühe pilk

(iga leht ei ole

muutund kollasemaks

mõni neist on veel

päris sisukas

mõni imelik ei ole

kandlemängu jätnud

elu lõpuni on

elupärast isukas)

Madis Vaher

***

lugesin õhtulehest onlainis

et lennuk maandus järve pääle

ja nagu reporter mainis

teps mitte ei saanu pidama haprale jääle

ülemiste vanake kuuldavasti

kops üle maksa, kannel katki ja habe sassis

röökis siis nii kui jaksas

"ei noh mis siin oodata,

arusaadav. kuradi poolakad!"

Ave Sambla Barker

***

Kui inimene sünnib siia ilma

siis on ta puhas leht

Peagi hakkab juba silma

et sel tekkinud on esimene täht

Tähtedest kokku me teeme sõnu

ja sõnadest kujundeid

Selles peitubki see võlu

mis elule annab varjundeid

Elu jooksul kokku saame raamatu

mõni paksu teose

ning see kes olnud saamatu

vaid paarisõnalise seose

Mõnel loodud palju luuleridu

mis kõlavad kui kandlekeel

kes aga siirusest peab lugu

sel mõtted kirgastund on allikavees

Jaan Kelle

Vari, Sakiline, Tuul (Katrin Vaher) Tähtaeg - Aprill 16

igatsuse sakilses tuule varjus

mul pea puhkas kuigi hing karjus

siis tasa varju tagant välja hiilis tuul

ooo, kui kaunis naeratus tal suul!

ta puhus kogu hingest kuni sumbus karje

"kallis laps, ei ole vaja sinul varje.

varjust purjed saad ja tiivad

mis nüüd su helesinisesse viivad"

vari olgu sakiline

aga tuulel asjad pakilised

nii ta mu siit ära viis

ja otsa sai ka igatsuse kriis

hinge sonic boom

ja valgus kiirus

pluss tuule siirus

miinus varjutus

mu sakk

Kadri Tõniste

***

neid kes mõistavad taevaste tapjaid

vist olemas eriti pole

sest mõista on raske vist üldsegi

ja neid kelle vana kuu

vari viis möödanikule

väga ma arvan et mõista

ma arvan ei tulegi

või tuul kui ta viis nad

sammal suus läbi toidupoe taevasse

viies kaasa ka kuivanud lehti muuseas

kas tema seejuures ei mõistnud

et vahel on kõle

kui sa üritad mõista

aga mõistust kui sellist vist eriti polegi,

mõtles sakiline deodorant jõudehetkel

Madis Vaher

***

Jälle jookseb kasest mahla.

See on kummaline mõeldes halgudele, mida tulle loobin.

Päike paistab, ei tea tahta

muud. Mul otsa saand on toobid.

Sõbrad, tulge, jagan teiega ma rõõmu kevadest!

Las talve vari taandub meeltest.

Joogem, jäägem purju iseenesest

ja purki nõrgund kasevetest.

Väin on vaba, v e e d o n v a l l a!

Tuules ulbib viimseid sakilisi panku.

Jäise talve mälestuseks kallan

teile, sõbrad, sõõmu oma mahlaankrust.

Katrin Vaher

***

Pidu Kuul

Täna on pidupäev kuul,

Armstrong käristab välja.

Vaibund on isegi tuul -

lippu mis räsis, ning nälja

peletab krabikotlett nõnda maitsev -

Chespeak'ist kaasa sai toodud see vennike.

Vedeleb maas ta skafander nüüd kaitsev,

püksinööbiks mil tuhmunud pennike.

Kulguri varjus ennäe, Tereshkova (!!!)

ropsib - segi jõi vodkat ja viskit.

Shepard ja Bean pole rahul, end koomasse

kamminud beibe käest ei saa ju miskit!

Strelka ja Belka sest ei lase end segada,

jätkata sugu neil teema on pakiline.

Kavalpea aimas - missioonil võib vedada;

NASA-st tõi kaasa kondoomi, mis sakiline

J. Edgar Hoovergi kapist kaeb välja:

erutund, kuulis - Gagarin vist tuleb ka…

Talitseb suuvärgi, sepitseb nalja;

lateks-skafandri muuseas muiates suleb ta.

Kaaluta olekus kerkib veel küsimus:

millises klubis võiks edasi minna

see pidu...

Veenusel?

Belkal on tüdimus

Strelka on noole taas tõmmanud vinna.

Lateks on umbne, Hoover sulab kui vaha -

kiimas on kah, kavaler veel ei paista;

õnnetul küülikul keerab siis taha

kulguri najal - okselehka ei haista.

Hallikas vennike vaene, ju nime

tal polegi - teadlased saatsid orbiidile…

Hoover va pöörane, kriiskab nüüd: "ime ...

"…... ravimi väljastan su meningiidile!".

Pidu käib samas edasi.

Strelka silm särab, Neil siis valab tal dringi.

Üheksa kuu pärast küülik on sedapsi;

kongressilt teenete eest saab ehk kingi.

Belka on kummuli, oimetu, ammuli-

sui raskelt hingeldab, kiivergi udune.

Sisimas loodab, ehk peikagi rammule

kuiv vein nii mõjub, et krants vajub tudule.

Paistab - Gagarin küll täna ei tule;

MiG vedas alt vist, on alles närakas!

Kremlis nüüd mõni mees sappa saab sule,

Kuul pidu raugeb lõpuks - otsas on kärakas.

Raul Sööt

***

Vana lagunev piimapukk

laisalt lilleõit näriv sokk

jalas sakiline sukk

taamal rohetav metsatukk

Tuules õrnalt lehvib tukk

aidauksel ripub roostes lukk

kurgus kibelemas nutt

põrandalaudade vahel turritab rohututt

Päikesesoojust kogub eakas mutt

varjus lebab räbalais nukk

linnuhääli teeb vana vokk

uuele algusele eelneb hukk

Jaan Kelle

Kiilakas, Nuga, Agar (Raul Sööt) Tähtaeg - Aprill 2

Kiilakas kaalikas laua peal praalis ja nuga seal teda nii tabas.

Punane porgand parteid teha üritas - agar kokk tööd teha rabas.

Käharpea kapsapea potti ta rapsas. Parteijutust üldse ei hoolind,

seepärast porgandi mõtteist nii lennukaist väledalt väitsaga kooris.

Üksiku hüüatus ürtide sahinas supise mulina saatel

vaikusse hajus ja tõde sest vaikib, mis mõju neil fruktidel

sai supisööjate ilmavaatel.

Katrin Vaher

***

kiilas mõrtsuk agaralt noaga pussitas

üht süda mis juba ammugi ussitas

~~~~~

vaikusest kiilaks sai pea

nuga see agaralt langes

jumalik gravitatsioon

aimatav vara valges

vaikus purunes kiljudes

suulaes sulamas batoon

Karlssson Katusel taganes

unest üks silm tal avanes

ohutu tsoon ja vaba mees

~~~~~

ruum täis aastate hägu

diivanil kiilaks jäi kägu

uus nuga sai laua sahtlisse

edev peegeldus pani klaasikillud pahtlisse

agar propeller liigutab tolmu müüride vahel

undamine kostab läbi summutava müra kah veel

Kadri Tõniste

****

mälestused lõikvad läbi meele

nagu terav nuga kriibib lõikelauda

minevik on alles aga enam

olevik ei jõua järele

oleks olevikki sama agar

nagu märk ja sõna laseb keelel

olla, kuigi keel ja minevik on sama

mittevõlts kui parukaga

kiilakas kes värvib oma juukseid aga

samas ega muud meil pole ka

kui minevik ehk mälestused

sest olevik on mööda läind

ja tulevik ei tule

või kui tuleb

siis ta muud ei tee kui

lõppkokkuvõttes

globaalselt võttes

viib meid kõiki hauda

Madis Vaher

***

Pargis

Kiilasjääl juusteta mees

parvetavaid parte söödab

Part, pardike näe sai liguneb vees!

Agar nuga tahkeid viile toodab

Anneli Martin

***

On agar nagu nuga

Nüri nüsimise nõudja

Vaikida ta võikski juba

Mõistus kiilakas kui põud ja

Siiski sipleb

hüpleb

rikneb

supleb

mõtleb

ütleb

RAHU!!!

......

hinga

Maian Kärmas

***

õhtusöögi idüll

Müts katmas su perfektset kolpa, kiilast - pean siinjuures märkima.

Agaralt kui lõikad rosmariini, lambakints ja küüslauk pannil särtsumas.

Sorts punaveini siia-sinna, veidi pannile ja veidi klaasi.

Nuga välgub, aroomidest võib lausa hulluks minna!

Nüüd katan laua ja toon lilled vaasi.

Riste Vaher

***

Kas kiilakas mees võib olla tore?

Sest tundub, et kiilas on kole

Ja taskus tal kindlasti nuga

Pole agar ta, vaid lihtsalt mugav

Aire Silt

***

võta käärid

lõika ribadeks

see mis käärib

saab sõnadeks

anna aga agaralt

pane täie rauaga

ideedest otsi aganat

nahast tagis kiilakas

pritsib hästiöeldud juga

kes saab vastu tatti

kes ribidesse nuga

karga eest või armu palu

tõde teeb ikka kuradima valu

Ave Sambla Barker

***

Kiilakas riigimees kempsupotti

sukeldus otsima meenutust:

mis aitaks saada tal asjast veel sotti,

hetkest, mis ununend - keelutust.

Potis, kui tiigi sees sulistas ringi,

agaralt, trotsides junnide rünnet.

Sukeldus, siis jälle tühjendas kingi,

vaguralt nentis - "ka see nõuab annet"

Siiski meenutus veel tal' ei ilmutand end,

poti ääre alt riigimees noaga nüüd urgitses.

Meie kiilaka teenri pelk tähelend

uppund paelussi silmist veel vastu vaid põrnitses.

Järsku vääratas käsi, ning köögist leit' nuga

vilkalt torustiku keerulisse hingeellu tungis.

Rahvateenri pealael maandus jultunud juga

tühjendades üht põit, mis pikalt olnd pungis.

Kuldne vihmake - polnud nüüd mõtetki varjuda,

riigimehel taas meenus, kõrvus selgelt tal kajas;

pisarsilmil fajansist palees tahtnuks karjuda,

aland kõik oli sellest, kui end kiilaks ta ajas!

Leebelt laulis kord sõbralik habemenuga,

õrnalt naeratas, tantseldes töös oli agar.

Libe diplomaat mangus vaid üht - mehe luba

kõrva kiigata, näha mis teeb ajusagar.

Heldelt tasuda lubas - pehme koht riigiametis,

õnne piiritut tõotas, kui vaid aususest loobuks;

riigimees - salasooviks kel lesida sametis,

siin nüüd võimalust nägi, paljast mõttestki joobusŠ,

Nõnda kiilakas riigimees kempsupotti

oma südametunnistust otsima sööstis,

seda - müüdud mis oli - et lõualotti

priskeks kasvatada. Nüüd vaid paeluss veel trööstis

meie nukrat vasalli. Kadund ei olnud headus -

rebend' leheartikkel sopakeerises kinnitas.

Samas kannikas välkus, kangastus karmaseadus

uus tualeti klient juba ülalpool punnitas.

Raul Sööt

***

KIILAKA UNENÄGU

Täna ei suuda ma vaiki olla

rebida endalt tahaks kõik katted

mõttepildid päästa kõik valla

agaralt sind endaga kaasa võtta

Tõusta, lennata kõrgele, ära

raskusest noaga vabastada jõud

hingele tuua kõiksuse sära

mida püüda on takistanud raskusjõud

Öelda paljut sulle tahaks

kasutamata sõnu

nendest lihtsalt jääb väheks

ja tunnetamata jääb mõnu

Jaan Kelle