kaos jõllitab mind himuralt
ihmnjate nägudega tapeedi taustal
ma muudan vangikongi tolmukübekeseks
ja iseenda kasvatan hiiglaseks
kes on kerge nagu udusulg
ning vastupidav nagu puu
kes leekidele alistub
et siis tuhast feeniksina tõusta
lugu mida paljud teavad
Maaema võtab vastu ja annab vastu… see on lõputu armastuse ring
ükski vangikong ei peata minu mullaks saamist
Mind ei saa minu emast lahutada
Isakaitse on igavene…
hirm, millest sa tuled?
Hirm, miks sa tuled?
Miks tunnen end armatuseta?
Miks kõik ununema kipub?
Ma ärkan üles.
Kõik on hästi
väljas on kõige rahulikum suvepäev.
mererand on siin samas
miski ei taksita mind randa minemast
ma naudin üksiolemist
nagu kunagi ammu ennemuiste… kõik on jälle hästi… mulle tundub, et ma olen tänulikum…
olen tänulik selle vapustava elu eest, mida olen elanud…. valin nüüd rahulikuma raja ja tempo on aeglasem veelgi… privileeg mis tuleb vanusega
mine siis ometigi.
Kadri Tõniste
***
Eile lähetasin kaose
Vanast vangikongist valgusesse välja
Su ihmjas pilk vahtis ainiti tühja
Vaid viikide halli ei salgand
Anneli Martin