öövaikuses,
kuu paituses,
mu kõrvus on kohin
mu enda veri
on tormine meri,
seal tuksed ja mühin
veel soe on mõni öö,
veel kiirelt süda lööb,
ja lõhnab kaunis mürt
jää minuga
siis talvel ka
mu õnn on erk
Helin-Mari Arder
***
suur tegija, öösel kui silmad suled
kui kustutanud kõik lambituled
rahus uinud kõrvus tiibade kohin
siis tiivul unes su mõtteid rohin
minu kannul su tuppa lendab tuvi
seega lihtsalt mul tekkis loomulik huvi
miks ta armsa noka vahel on mürt
miks on padja asemel sul vahukoore tort
see on tõesti nii, oled armastuse sort
minu kirg aga on ekstreemne lennusport
nii sinu padjatordist sel ööl saab airport
Kadri Tõniste
***
Vananaiste suvi. Hetk.
Vananev naine,
öö kahisev siid,
kõdu ja mürdi lõhn aias.
On ainult vaikus.
Üks õunapots
katkestab selle nii maialt.
Katrin Vaher
***
Ei, ärge mõelgegi
Et kord mu palmitud juustes
Mirdi- ja mürdioksi näete
Et pikas kleidis teie ette voogan
Allkirjastan, tunnistan ja kinnitan
Mesipuiste nädalate poole hoovan
Või kui, siis ainsalt võib juhtuda üks
Et paari lähen iseendaga
Minust ja minust saab üks
Minust koos loodu ja kõiksusega
Siis jah-sõna märgiks tõuseb kohin
Ülendav vaikuse müha
Ärkab kõik peidetu kõik mis püha
Ja öö ja valgus nad minus heidavad ühte
Ehteks kuldne südamesilmadest kee
***
Nende päevade
Pausid ja hoovõtud
Istuvad mul selgelt südames
Ilmselt veel kaua
Meelde tuletatud tarkused
Kogetud õnnistused
On seemneteks uutele rikkustele
Millest unistadagi veel ei oska
Inglid taevavärvides jäävad
Öösiti lendan koos nendega
Meie planeedi armastuse kohin kõrvus
Ja nii me nuusutame mürdiõisi
Tulevaste aegade magusaks pühitsuseks
Gerly Kättmann
***
Mürdipõõsa kohin öös
Läbi külma sügisöö
kohisedes lendab tuul,
öökull huikab raagus puul,
taevas sirab tähevöö.
Keset seda pimedust
aknast paiskub valguskiir -
mürdipõõsal püsib viiv
ja siis kõik on jälle must.
Nii ka mõtte selge hetk
on tabamas meid vahel -
ja kiirgab vaba tahe -
sumbudes kui silmapett.
Gabriela Uffert
***
Muinasjutt
Sameti kohin baldahiinide varjus,
öös liikumas hinged nii halvad kui head.
Mürdihekkide labürint, üks õnnetu karjus,
küünalde kumas kroonitud pead.
Juveelide toonides jutud ja pildid,
nõiutud metsad ja losside hõng.
Mu lapsepõlve mälupildid,
nii võimas ja lõputu ajalõng.
Riste Vaher
***
Oo- oo, täna jälle on reede,
koju jõudis minu silmakirjateener.
Lubas mulle, et hakkab korralikuks,
kuid juba härra svipsis uksepiita kitkub.
Aknast nägin- kuis lapike muru sai talle armsaks,
mis siis, et äsja tema peale märgas.
Kodusein see endistviisi pakub tuge
Ja koridori põrand ootamatult libe.
Kontakti astuda ta suudab vaid maaga,
mulle tundud- kõik kordub- see vana saaga.
Kui saaks võtta hoopis teise kaadri,
tort, lilled ja seejärel ta asetaks need vaasi.
Mmm...h.
Teatrisse- kinno minekuks ei kulutata raha,
see on mõistlik ikka juua maha.
Pole hullu!
Mees ise- toob sul koju pantomiimi teatri,
seda nautida nüüd esireas sa saadki.
Tegevus toimub hilisel öötunnil,
kohin kõrvus, end taltsaks sunnin.
Pealtvaatajaiks mina ja mürt köögilaual,
ise mõtlen- kannatust mul on, aga kauaks?
Tiina Tamm
