Haud, Võti, Kaja (Riin Verlin) - Tähtaeg 16 Juuni

Üks võti on kadunud ära

Alla, maapinna rõskesse sängi

Hauast talvisest kaarde ta üle end sirutand kask

Ehk juhuslik leidja kord näeb

Ruu, ruu! Kajab tuvide varane huik

Ruu, ruu, kordan mõttes ta järgi

Anneli Martin

***

Inimese valem

Hing hingab, ihu elab,

nii töötab, vahel puhkab ihu,

nii elulaulu laulab hing.

Haud tõestab kord, et mullast,

tähetolmust loodud ihu

ja mälestused inimesest

tema hingelaulu kaja.

Eks loomgi ela, lindki laula.

Mis annab inimese ellu väe?

Mis annab olemise tuuma -

tahte olla oluliselt enam?

Näe, kaunis mets ja viljapõld

kui Kodumaine viis

ja hooned, aiad ilusad,

nad naeratavad

monalisalikus malbuses.

Siin tehtud vaimustavat tööd.

On inimene imetabane,

ja lahkunutel lahenduse võti.

Üks võti elust igavikku.

Andres lehestik

***

Jõekäärus

Noormees

paneb näkki

seetähendab

et läheb

alasti ujuma

hauakoha taga

seisab Kaja

ja kõlistab

enesessesisenemise

võtmeid

Raul Majas

***

Läbi tühjuse ja aja

levib su hääle kaja, 

mu tunded leiab taas, 

lõpetan põlvili maas. 

Proovin ennast säästa.

Et tunded lõpuks päästa 

kirstu võtme viskan tulle, 

et tunded varjatuks jääks sulle. 

Kuigi südametu siis ma, 

külm ja üksinda, 

kuid ka südameta on valu, 

sinuta elu ma ei talu. 

Teen oma tunnetele haua, 

kaevan hauale auku kaua, 

et sügavale saaks maetud, 

kõik mullaga kaetud. 

Ent läbi tühjuse ja aja

levib su hääle kaja, 

mu tunded leiab taas, 

lõpetan põlvili maas.

Aaron Avaste

Trepp, Elevus, Mull (Renee Pärnsalu) - Tähtaeg 2 Juuni

Teise korruse trepi kõrval on liurada.

Oh laste elevust alla sealt liutada!

Tuba rõõmumullidest tihedalt tulvil,

rida vallatuid teisele korrale hulbib.

Teisel korral on vaikne, ikka targu ja tasa.

Istun ja meenutan, võtan aja, et luuletada.

Aja keerutan sõnadel mängides kuupi,

rõõmu mulle seal lendleb, mitte ainsamat huupi.

Andres Lehestik

***

Väljas sajab vihma, 

sajab päevad ja ööd, 

südames on torm, 

müristab ja välku lööb. 

Istun trepil silla kõrval

läbinisti märg ja külm, 

peas valmib me jutumull

nagu armuunelm. 

Läbi pilvede kuuni

armastaks ma sind, 

kuid sinuta siin

valutab mu rind. 

Elevus mu sees, 

kas äkki hästi läeb, 

kui palju pingutab, 

kas siis Amor äkki näeb. 

Sa oled mu õnn, 

mind õnnelikuks teed, 

kurbus, nutt ja valu, 

kuradile need. 

Aaron Avaste

Pori, Sillutis, Hetk (Peeter Pärnsalu) - Tähtaeg 21 Aprill

Mu maailm, see täis pori,

minevik, räpane, täis soppa.

Ma olen oma vigade ori,

kuid iga ühe tee viib kord rappa.

Tuleb leida tee sealt välja,

mineviku vead on vaid tuleviku sillutis,

kui elada tõsiselt, tuleb teha ka nalja,

perfeksus - vaid hetkeline ilmutis.

Mälestus hea - meelde jätta,

halb - sellega võiks leppida

sõbrad aitavad, kui satud hätta,

vigadest tuleb õppida.

Aaron Avaste

***

Sillutiselt helgib vastu 

juba mõni päiksekiir. 

Seisatan, ei enam astu – 

silmad taeva poole viin. 

Tõesti-tõesti taevasinas 

näha kuldset sooja kera! 

Hetk on värskendavalt kaunis, 

keeran taeva poole nina. 

Plärts! Saan pori vastu vahti – 

keegi vuhiseb must mööda! 

Silmad pühin, teen nad lahti – 

helge hetkega on kööga!

Gabriela Uffert

***

Üks mardisant külas käib ringi, 

vaid ligaseid radu ta teab. 

Noid lääbakaid vaarisa kingi 

läbi pori ja virtsa veab. 

Ta peatub lävel vaid hetke, 

üks viis, paar sõnakest reaks. 

Ei ette võtakski retke, 

kui muud ka laulma peaks. 

Peen sillutis pole ta jaoks, 

parketti ei kraapsata jalg. 

Kel huuled on müüripraoks, 

sel pahtlit ei vaja ka palg. 

Käib sant nii mööda ilma, 

suur hala ja virin sabaks. 

Solk pritsib suhu ja silma, 

näe – patune saabki vabaks. 

Marek Kahro

Üksteist, Kaksteist, Teineteist (Mehis Tulk) - Tähtaeg 30 Detsember

On numbreid palju

kui vihmapiisku taevas,

kuis sära tähtede laevas,

kuis me üksteist hoidnud - palju.

Kaksteist sammu lumel

tühjusesse viivad,

edasi sind viisid tiivad,

mis inglid said südasuvel.

Kuis kõik hoiavad teineteist,

kuis kõik hoiavad kokku,

armastus kirjutab end ajalukku

ja jäävad elama müüdid meist.

Aaron Avaste

***

Valjult tiksudes käib Üksteist
aasta viimast ringi

Ja Kaksteist kannatlikult
kahte pulka kokku lööb

Teades kohtumise hetk vaid põgus
nõnda, nõnda paljudest

Kuid ikka kordumatu,
olgugi et sekundiks vaid tunda teineteist

Anneli Martin

***

Eellugu

...

lämbe suvepäev

olen arsti juures

koormustesti tegemas

...

võtke särk seljast

ja istuge rattale

...

õde tuleb kehale

klemme kinnitama

vaatab mind lähemalt

ja läheb laua juurde

paneb kummikindad kätte

...

kas püksid ka

küsin mina

ei

tõstke ainult sääred

ülesse

*

*

*

üksteist korda

oli seda tehtud

kaheteistkümnes kord

viis vereni

...

olime alati 

teineteist mõistnud

poolelt sõnalt

teadnud nõrkusi

tugevusi ja

järgmist sammu

...

aga ainus libastumine

viis palja ülakehaga

maandumiseni kuusehekis

hekikäärid käes

...

mina ja minu pohmell

Raul Majas

***

Üks mees vedas

kaht teist meest

vedas ninapidi vedas

laukast välja vedas neil

teineteist nad uskunud polnud

nii teine teise

järel uskmatuse

laukasse vajusid

kell kaksteist olid nad juba

kaksteist korda üksteist löönud

aega kuid tagasi ei keera

tundest kõnelemata tõest'

kui põhja all pole

on see üleval alati

uskumattagi

uskus kolmas

See oli mullu

mina muiste aal

daa daa

Andres Lehestik

***

Lakuvad haavu,

kui kõride kallal öösel kaksteist,

verele said kaks neist.

On hommik kell üksteist.

Ühtes viivu.

Ei saa muidu - vaja teineteist.

Pole targem üks neist.

Üks teist taga,

teine teiselt eest.

Kell kaksteist magab,

katki süda seest.

Lakkuma jääb haavu,

olnud iseenda kõri kallal,

ainult üks neist.

Teineteisest ilma jäänud,

on saanud temast üks meist.

Henry Linnard