Puur, Krõbe, Ehe (Leelo Märjamaa) - Tähtaeg 14 Oktoober

ära vihka mind sest olen vana ja katki

vana oli uuem kui vana
uus oli vanem kui uus

aeg on krõbedaks küpsenud
ja sel puuril seal pole ust
nagu ehe oled siin

Kadri Tõniste

***

Iga päev sajab vihma
kasvõi korraks
ja öösel on pime
päeval nii pime ei ole
üleval on kellelgi puur
tahaks ka
vähemalt akudrelli
aga keegi ei kingi
sest ma õpin semiootikat

Urmet teeb ise leiba
ja üldse igast asju
ja leiva koorik on krõbe
ja leib on ehe
selles mõttes, et päris
ja mu ema arvab et
olgu Evelin Ilves mis ta on
aga näe
pani Eesti Rahva
i s e
leiba küpsetama
mõtelge

Madis Vaher

***

Ehedad ideaalid nüüd
krõbedaks kuivanud tolm,
kõik puurid ja piirid on lennanud tuulde.
Postmodernism.

Katrin Vaher

***

Nii nagu ma viltu vaatasin
läbi aiavärava kohises tuul
sa olid hetk tagasi siin
ja nüüd lasub tühjus

sa oled mu kuu
öine varas
kes väiksemagi krõbina peale pageb

sa tuled lagedale
ootamatult
salaja

ehk ehteid riputad mu kaela
kasvõi üks nendest võiks olla
taevane täht
sinule seltsiks
minu kehal

su silmavaade mind puurib
valguse pressid minust välja
vastu minu enese tahtmist
olen parem
olen kergem
olen ülevam

Katrin Kalmurand

***

Ma tahaksin õhtuti lihtsalt armastada
Ja hommikuti ka
Olla ergas ja ehe

Ma tahaksin õhtuti lihtsalt armastada
Võtta need tõkked ja tunnid
Puurivarbad ja mõttenarmad
Varbaid pidi olemisse astuda

Nagu täna öösel unenäos
Ma tahaksin lihtsalt armastada

Ja ma saangi ja ma saangi!
Sest krõbe on olemise koorik
Aga sees on pehme tuum
Tuumas kogu maailma hellalt hoidmise ruum

Ma tahaksin õhtuti armastada
Ja hommikuti ka
Ja päeva ajal...
Ma tahaksin lihtsalt armastada

Gerly Kättmann

***

Ma ei kanna palju ehteid,
armastan puuri ja haamrit.
Küüsi tihti ei laki ja juukseid ei loki -
käed on mullas
ja krõbedad, kuldsed vahtralehed ehivad kübarat!

Riste Vaher

***

Antsu pilk pannkooke puuris
krõbedaid ja ehedaid just
Siis kõhust korinaid kuulis
armastuse tulek see vist

Jaan Kelle

Tina, Vesi, Nägema (Tiina Tamm) - Tähtaeg 10 Juuni

Kalal

Jõelt kevad, lõi pauguga kaane pealt,

kalavarustuse garaažist välja vean,

korda sean kõik konksud, kettad, ridvad

ja kui tarvis valan valmis uued tinad.

Tonkat loobin, see mul meeldib,

jälgin vett kui suurt peeglit.

Kõrvu kostub kella helin,

kiirelt tamiili kettale kerin.

Näe!- konksu otsas ilus vimb,

märjaks tõmbub minu silm.

See ongi kalamehe rõõm,

kala sumpa õlut sõõm.

Tiina Tamm

***

see millest me ei räägi

see ei ole olemata meie vahel

mis sest et silmavett ei näe

see nagu tinaraske ahel

sest mõtlemata mööda ei läe päevgi

Katrin Vaher

***

Tinavilet tuulab suvi

Rannas luiteid laulutab

Laineloksu hommikuni

Veteväljal aurutab -

Heidab valget vahtu üles

Kõrkjaist läbi vilistab

Oma tõmbe-tõuke süles

Tuuldujad kõik alistab

Kui vaid näeks ta hõlma ääri

Tahaks nendest haarata

Tuulelaulja kilkehääli

Sõrme ümber keerata

Kedrata kui helilõnga

Ohjamatut anuda

Nagu nähtamatu kanga -

Vaikuse tast punuda

Maian Anna Kärmas

***

Nägin et ei ole kohta

kuhu lõpetada lauset

Tinaraskelt vette kukkus

viimanegi sõna hukkus

Anneli Martin

***

Allikas sündides nii väike

nii habras, nii õrn, nii süütu

Mängeldes otsib oma teed ning käike

teda enam kinni ei saa püütud

Noorukina palju ulakusi teeb

tormab ringi, pritsmeid loobib

Vesi, otsides veel oma teed

päiksekiiri kõigil silma saadab

Aegamööda kosub jõgi

kogemusi palju saab kogutud

Suurena ta meile on tugi

temasse tinagi saab valatud

Suures meres kõik jõed

lõpuks ühendavad oma väed

Suurest-sügavast elutarkusest

vaid pinnakihti sa näed

Jaan Kelle

Udu, Kadu, Kodu (Õie Pak) - Tähtaeg 27 Mai

udu kadu

et siil leiaks mõmmi kodu

mõmmisid on ilmas sadu

sadu on ka kodu radu

udu udus adub udu

kodu kodus adub kodu

siil udus adub ohte

ka mõmmi teab hirmasaid kohti

padu udu

peidab kodu

siil ootab udu kadu

ka mõmmile muret teeb udu

sest ootab siili külla kodu

oodates stressi leevendab mõdu

enne kui kadus udu

siil leidis mõmmi kodu

koos õdusam nüüd maitseb mõdu

udulegi meeldib see lõbu

Kadri Tõniste

***

kaduvas valguses

kodutu udu

hajub

ei tea kuhu

läheneb majale

koputab aknale

takerdub

harali okstesse

keegi sisse lasta ei taha

udu vaob itkedes

rohule maha

Katrin Vaher

***

Kaks Versiooni Ugri Udust

helide tummuses

adun udu tõusu ja kadu

ühte karva maa ja taevas

kodusoojalt värvitu

***

kadus eilne päev kui tina tuhka

alles kodus olles mõte puhkab

kui ei oleks nõnda udune see paik

sulemehi napiks meie mail

Anneli Martin

***

lähen teele

suurte avaruste poole

udu sisse kaob meie maja

kodu seeb jääb südamesse

seda tunnet võõrsil vaja

Ave Sambla Barker

***

Väike seeme tihti vaatas kuud

ning unistades mõtles, mis seal teispool sood

Kas avastama minna kaugeid radu

või siia sallu luua oma kodu

Siin kõik on nii koduselt tuttav

isegi udu, vahest üleni endasse mattev

Juured kindlalt ajada võiks mulda

ja mingit kadu küll oodata ei malda

Aga vahest ikka unetud on ööd

mis küll on seal teispool sood

Kas on see uudishimu, mis seespool närib

või on see uss, kes sisemust tal näsib

Jaan Kelle

***

siil udus. ja madu, kelle kodu tabas eesli poolt põhjustatud kadu.

udus teed veel otsib üksik siil,

püüab leida oma seeneladu,

vastu talle, justkui imbitsiil

roomab vana ühesilmne madu

kudus madu sokki ükskord öösel -

villast, kaunikirjalist ja sooja

samal ajal telkust nägi eesel

ülekannet sõjaretkest Trooja.

kujutelles, et on puidust suksu,

vaenlasele ennustades kadu;

kudujale andis ühe müksu,

kutsus avastama kaugeid radu.

madu esmalt eesli mõtet taunis,

argumente tuues laitis maha.

eesel aga nende kodus kaunis

nüüd vaid nägi kõigest reisiraha.

kangekaelselt maole käies pinda,

lubades, et retke kroonib edu,

näiteks tuues julge hundi rinda

ussigi sai lõpuks võtma vedu.

hakkasidki seadma endid teele

madu-uss ja eesel trooja poole.

läbi läti vahemere veele

jõuda lootsid, sattudes ent soole...

eesel vajus kõrvuni seal mutta.

sõber teda välja päästa püüdis.

kuid ei õnnestund see, nüüd vaid nutta

üle jäi tal meie uues müüdis.

ebaõnnestunud päästetöödel

madu rahmeldades kaotas silma.

kuidas? - ma ei tea, kuid sestap öödel

ühesilmne roomab mööda ilma.

siiliga ta vahest ajab juttu -

kodutul on igav ju, ning tarvis

suhelda, sest peagi jälle uttu

kadund on ta rõõm ses metsas karmis.

Raul Sööt

KODU

Kodu võib olla, kord ``halb,``kord hea,

vahel tööde hulk kasvab üle pea

ning oled väsinud maja orjamast,

selle tarbeks sukasäärde raha korjamast.

Vahel kohe tahaks pillata raha,

minna poodi- osta mida hing tahab.

Kaduväike võimalus, et seda teen

kuna on kohustused, kodu-pere ees.

See kodu on- üks võimas asi,

millele mõeldes käivitud kui sõjamasin.

Tema kaitseks oled teinud kulutusi,

loodad, et seda ei hävita üks tikk või kulutuli.

Ükskõik milline on tuju- ilm,

sadagu vihma- rünnaku udupilv.

Ikkagi tahaks olla kodus- heas,

tahes või tahtmata- sammud tema poole sead.

Tiina Tamm

Orkester, Sobima, Küünlajalg (Ave Sambla Barker)- Tähtaeg 11 Märts

Silmad kinni kuulan suuri teoseid,

orkester higistab,

kujutlen end küünlavalgel,

kõrgete küünlajalgade alleel,

brokaadi sahinal,

libisemas üle põranda.

Mozart sobib mulle.

Birgit Rza-Kulijev

***

Nad sobisid nii hästi

mees kui orkester

naine nagu küünlajalg

***

Küülnajalal kõnnib torisev külm

sobitab end pragude vahelt tuppa

orkestrina latvades prõmmib ja müttab

mind pulloveri luku taha lükkab

Anneli Martin

***

Orkester oli minema aetud

dirigent üksinda jäetud

mees seisis veel tardunult laval

sobiks öelda

nagu küünlajalg

mis täis on tilkunud vaha.

Toivo Parts

***

Ma panen ennast sobima -

ehk kõlab siis orkester?

Kuid ikka tunneb nadina

end kordumatu muster

kesk heliilma leebumust.

Miks viiul küll ei alga?

Kui ärkad unest tardunust,

Näed - saed küünlajalga!

Maian-Anna Kärmas

***

Päev päeva järel rabelen ja nühin

Toimetusi teha vehin

Nagu ühte ja sama lugu mängiv orkester

Tunnen, olen päris meister

Võpatades üles ärkan

ja iseennast eemalt märkan

Kas siin leidub kuskil peatust?

Ei, aeg läbi voolab igast ihurakust

Sobib see sulle või ei

tilguvad vahapisarad küünlajalale

tikk, tikk, tikk

iga sekund on igavik

Jaan Kelle

***

Tassil on kõrv,

nõelal on silm,

küünlal on jalg,

- mis huvitav ilm!

Ahjusuu tahaks laulda

ajahambast puretud laule,

ta simsil purjeka nina

on tüdinud olemast jõude.

Kokku sobib see seltskond -

neil kõigil on unistus suur

luua koos üks orkester,

mis mängiks kui taevas on kuu.

Kõlaks siis nende muusika -

kuulaks kõrv, vaataks silm, tatsuks jalg.

vanal ahjul rõõmust suurest

õhetaks matsakas palg.

Küünlajalg takti lööks matsuval kõlal,

tass teritaks kõrva, nõel silmaga sihiks,

et noodid saaks õiged, ka purjeka nina

neid ahjul aidata rihiks.

Nii kõlaks see muusika varjude valgel

õunagi südant soojendaks see -

kui oleks tal alles veel punased palged

veel värvikamaks muutuksid need.

Helin-Mari Arder

Nõid, Kuu, Sünd - (Riin Verlin) - Tähtaeg 3 Veebruar

Sündisin nõiaks tuleriidal,

vihisesin kuu poole,

maa tõmbas mind jõuga tagasi,

ajasin küüned ta turja,

püüdsin tungida südameni,

jõudu ei jätkunud,

hajusin halliks uduks,

tilkusin väikesteks vakladeks,

uuristasin ta karedat pinda,

kõdunesin mullaga üheks,

igavesti, Aamen!

Katrin Vaher

***

Nõiutult, minu käsi sinu pihus

Kuu sünd öö kannatamatus ihus

***

Nõia seltsi ma ei otsi

tema kuu kombel kaardunud küüneotsi

ja teravaks sündinud keelt

seda trotsin

Anneli Martin

***

Kuulake mind kallid kaimud, ei see ole luule,

täna teile lendu pakun, maapealt otse kuule.

Nõidadega tehtud leping, mis on lausa ime,

pole muud kui taha vaid ja kaasa mine.

Tasu, kuule lennu eest ei mõõdeta te rahas,

hoopis elama te sinna peate jääma maha.

Ah et oma maja, autot jätta tei ei taha,

see te kallis, elujooksul, kogunenud vara.

No siis nõidadega nõu pean veidi pidama,

et kas oleks võimalik see kraam ka kaasa vedada.

Ei, ei!

Ei ole teil te mammonaga miskit teha kuul

ja lennumasinaks on nõidadel vaid luud.

Ja mis sest kraamist, minge ikka,

kuupeal saate jälle rikkaks.

Nii, soovijad nüüd ruttu palun võtke ritta...

ei ühtki...noo, a` teie proua, ikka?

Te ka ei saa, sest nii ei passi

et maha jätate kõik oma kassid...

Nojahh...mis seal siis ikka,

nüüd ainumana sean end minejate ritta.

Möödub sekund, minut, tund...

ees on uue päeva sünd.

Kell lööb, ma ringutan,

end voodist välja vean.

Uni oli hea.

Birgit Rza-Kulijev

***

i am your momma

i am your daddy

i am that nigger in the ally

i am your doctor

with a need

have some coke

have some weed..

olen nõid mitte giid

vaibu, nüri sõltlaste riid!

mu ihust sõltub siid

siidist sõltub iha

maha jäi viha

kilekottides liha

nõid, kuhu meid viid

ümber laiub imeline hiid

kuu taevas ükskõikselt valgustab me teed

libisevad horisontaal reed

ja hobuseid kappamas ees

üksi üksi üksi rakmed mu raudses haardes

elu elu elu elu raames

hingede sünd sünd sünd

läbi mu ... läbi mu

Manala poole ... Manamanamanalalalalala.. poole

läbitud sai elu koole

otse kosmose ema sülle

vastu võtan ta hoole

ema armu võtan ülle

tuleb koju

su hulkur ja roju

isa tütarpoju

Kadri Tõniste

***

Ajamurrul

Kuu kiikvel,

veel muigvel suu.

Aeg küütlev

on kahvatu,

und laotav,

kuid tähetu,

sest leotab

värv unetu

ju taevast -

aeg nõiaväel

poeb unevaevast

ja sünnib päev.

Maian-Anna Kärmas

***

Terve see kuu ajasin lund

loovuse allikat ei saanud kätte

nüüd ei tule enam und

sünniimele lähevad mõtted

Seemned magavad lume all

elu endas peidavad

nõiaväel kaob neist kõik hall

päikesekiired kui üles nad leiavad

Jaan Kelle

Nina, Vana, Siga (Aire Välling) - Tähtaeg 31 Detsember

oi shampuse mulle nüüd vahutab ninna

ja litreid ei jõuagi lugeda ära

sea sarvedest tarretis kahvlile vinna

vana aasta on supernoova säras

***

kaksteist vana kuud

miinus kaksteist - punast nina

sead, lambad ja jänesed

valame õlut ja tina

Anneli Martin

***

Sigadel on hea nina,

vana tõdemus on see,

kärssa mulda lüües siga

otsib trühvleid –

oi kui peen

Katrin Vaher

***

Lõppemas on aasta vana

Pigem noor on veel ta aastaring

Ahjust tuleb maitsev pala

Siga - haistab nina

aga mida teeb mu hing?

Kristel Siilak

***

edgar savisaar ennast täis

venest raha toomas käis

ninasarvik, nii mõni teda hüüab

vana siga, ei teised ilustada püüa

Ave Sambla Barker

***

vana ja pikka lauda

kattis mustast siidist lina

pikalt oldi selle ääres juba pandud tina

kus olid aga sina

kui puudusin mina

valge pulbri triipe sisse tõmbas kellegi nina

sellest ninast sai kärss ja tollest nuuskiast siga

nii loodust sai värss

ja tehtus uus vana viga

Kadri Tõniste

***

See naine, kes kord oli noor

Trendidega hoidis ühel pool

Lehest teada sai, mis keha vajas

Ei söönud siga ta, vaid taimi sisse ajas

Kõik meigid-soengud täpselt tegi

Kuis üldine arvamus ette nägi

Niipalju suutis selgeks õppida

Et oma (n)mina ei maksa kuskil toppida

Nüüd mõistis, kui on lõpuks vana

Ning moerattalt astumas on maha

Et igaühe olemus on oma stiil

See iseenda elamise viis

Jaan Kelle

***

Gripp

No on siga, see vana aasta

Veel viimseid vempe viskab mulle nina alla.

Ei ole viga!

Eks tuleb uus ja parem.

Seks puhuks avan akna ja löön ukse valla.

Riste Vaher

Reis, Süda, Poks (Aira Tatter) - Tähtaeg 17 Detsember

sul reied jämedad kui tammetalad

musklis rind kui kivimüür

siiski ühe ropsuga sul alt löön jalad

lumivalge padjapüür

käed su selja taha väänan keset aset

teed nalja, pisut tõrgud

miks hiiglane end maha murda lased

meetrite jagu mu üle kõrgud

sädemeid lendab tekkide staatikast

süda peksleb kui puuris lind

rakendada ei saa matemaatikat

madrats on me poksiring

Ave Sambla Barker

***

Tuli tuisk ja tuli tusk,

päikest näha kadund usk.

Ruttu tõttan travel poksi...

Egiptus, Türgi, Tai või Hiina,

peaasi, et oleks soojem kliima.

Hoian kinni hinge,

süda peksab.

Reis võiks ju olla vinge,

ent mis see kõik maksab!

Birgit Rza-Kulijev

***

Reie raiesmikul

põlenud tihniku kaardunud karakull

suur süda rinnakorvi poksimas

minu kuningriigi kunn

Anneli Martin

***

Tumemust ja sünge on meri

ronkmust ja külm taevas

Ninast välja nagu löödud oleks veri

Poksijal, kes üksi on jäänud elulaevas

Tormituuled halastamatult räsivad

Pea ringi käib, silmad halluses

Käheda häälega paluvad

Peatage Maa selles hulluses

Lootusetus matab hinge

Kannatustekarikas on saanud täis

Kõik tundub kauge

Kas nüüd lõpebki see reis?

Ajatust põhjast ma tunnen

Pidepunkti tekkimas

Ma näen põhjatähti

Kõrgel taevas säramas

Vihm on lõppenud

Minu peas

Ja südames

Jaan Kelle

***

Koolimajale

Mööda pragunevat treppi astun üles.

Saalis hõljub tüdrukute naer ja poiste kukepoks.

Südamega selle kulund maja küljes olen nagu

toeka tüve küljes haraline oks.

Ajareisid viivad siia sinna,

tagasi kord tuleb tulla taas.

Minagi nii vana, kui see maja, olen,

selle pärast murelikult vaikin, silmad maas.

Katrin Vaher

Kuu, Konn, Padi (Astrid Pärnsalu) - Tähtaeg 14 August

õhku täis king size madratsil,

padi kaisus, tiigi peal pikutas üks sell

kes viibis konnade kontserdil

tal hing oli hele ja hellemast hell

tähed ja kuu ning tuhanded laternpõrnikad

sätendamas ja heledamas pimedas öös

kauniks said varjud mornikad

Loodus oli imelises töös

kuusekede hinguses, tiigil vaikselt loksudes

konnade duette kuulas ta tasa

kosmos

õhku täis kuninga madrats, padi ja sell

kel hing hell

...

tiigi õrnas lainetuses ja lembuses

mees pikalt taevalikus unes pysis

kastepiiskade tihedas embuses

igatsus ta äratas ja küsis

miks ta ei tulnud koos minuga.

vaikus.

parem kõik unusta.

Kadri Tõniste

***

Konn

Kuu aja eest kuuvalgel ööl

siis kui Siim sai käia veel tööl

oli ta palgatud valvama šahti

et keegi ei tooks sinna salaja prahti

mehel aga polnud tahtmist ja mahti

pidada seal mingit vahti

eemalt kostis mitu krooksu

Siim see pani kohe jooksu

jõuetuna koju jõudes,

kohkund näoga tuppa nõudes

üles äratades pere

ütlemata neile tere

vaesekene langes voodi

suhkruvett tal kohe toodi

krooksuhirmu tuhudes

hullumoodi uludes

patja näkku surudes

hirmulävi purunes

asjast aimu saanud proua

seda kuulata ei jõua

selgitusi lisaks nõuab

arusaamani siis jõuab

mees mis küll sul arus on

see võis olla lihtsalt konn.

Toivo Parts

***

Pisuvend

patja lohku puurib

väike naistemees

kuud uurib ja konna

makaronid taskus

Anneli Martin

***

Uni

Päiksest kuumaks köetud kuu

vaatab alla aeda.

Kivist konnal lahti suu,

mis siin ikka kaeda.

Putukate sirinas uni mul ei tule,

padjaga ses mürinas

kõrvad kinni sulen.

Varsti uinun sügavalt,

und näen ülikurba-

Kuulus Anu lennukilt

hüpates saab surma.

Katrin Vaher

***

Kuu paotas suu

ja ütles muiates muu!

Konn selle peale,

silma pilgutades kelmikalt seale

alustas muuseas kuupuhastust -

sideme ostuga lootes kuult saada lunastust...

Mina panin padjaga kadjama,

mõnd aega pesitsen nüüd Vadjamaal.

Raul Sööt

***

On puulehed kogunud oma vormi

Tuulevaikuses kosunud mitu kuud

Nagu surfar, kes oodanud on sügistormi

Mil uhkelt lahkuda saaks oma puult

Püüda purjesse võimas tuul

Nagu konn hüpata üle lainevahu

Neil hetkil ei oska tahta muud

Lõpuks padjal kui pea, saabub rahu

Jaan Kelle

***

äiksepilvede all õhku väga pole

aga ehk on nende taga paista kuu

sa sisenedes tuppa süütad tule

ja sisenedes tuppa süütad mu

kui konn sa kleepud mõttetusse patja

su naha maik on hallutsinogeenne

ning vihma voolab läbi õhu vatja

ja veri mööda mustendavaid veene

Madis Vaher

Rong, Sulg, Punane (Aire Silt) Tähtaeg - 10 Juuli

Haapsalus rongid enam ei käi.

Punast nuppu vajutades saad kuulata nende huiget,

kes suitsusulg sabas lahkusid siit.

Ainult vana jaam mäletab.

***

Punane tõkkepuu, teesulg,

mahajäätud rongivagun

New Hope´s ekseldes.

***

Mitte tilkagi oma punast verd ei anna ma sinule,

kui sa tuled vargile nagu kotipoiss rongis

või nagu kuulutaja ingel

ehid ennast kuldsete sulgedega.

Mitte tilkagi oma punast verd ei anna ma sinule,

kui sa tuled, ahvatlev naudingutega nagu saatan.

Minu veri voolab läbi sadade esiemade soonte,

see tunneb ära, mis on ehe ja tõeline, see ei lase eksida,

see mäletab kõigi valu ja õnne,

see ütleb, mille poole hoida,

kellele tuksuda.

***

Igal hommikul on minu ainukene pidepunkt maaga

päikesest kuumaks köetud kivi merepõhjas.

Ripun kui ainurakne ürgookeanis lõputu tühjuse kohal,

teen läbi kogu evolutsiooni

ja alles kaldale astudes saan taas inimeseks.

Katrin Vaher

***

Paigalpaine

Kas tead,

Ma tahan ära

Et kuhu?

Ei tea veel isegi

Kas tead,

See vana värav -

Ei mahu

Ma sellest läbigi

Jah, siin

On tõesti mugav

Ma sõber

Ju enda kongiga

Jah, siin

Ma seistes magan

Meel nõder

Käib sõitmas rongiga

Ja näe,

Nii käingi ära -

Kae valet,

Und udusule peal

Ja näe,

Peaaegu päral -

Näib parem

Õnn reisipildi peal

Kas tead,

Mul muud ei ole

Vaid keha

Sees veri punane

Kas tead,

On seista kole,

Kui iha

See eal ei unune

Maian Kärmas

***

Airele

See rong sõidab hõõguvail sütel

punane igaviku tempel piletil

su kohver kerge kui sulg

tshuu tshuuu! Anna tuld!

Anneli Martin

***

Kohtume vaksalis, kaugsõidurongil,

sihtkohta teadmata, hullunud-julged,

punases vagunis akna all pingil –

seal meie sõidame õhevil palgeil!

Platvormil tuul räsib kaht inglisulge –

lahkus too meist või on vedurijuhiks?

Järgmises peatuses, „Tulevik helge“,

Saatuse Sõrm käivat piletivahiks.

Evelin Samuel

***

Sa saabudes mul lauba pärlendama lööd

ning punasekski lähen üle kere

Koos sinuga nii valged on kõik ööd

et rongigagi rännata on tore

Hommikul sulega põske paitad

oma kiirtega hellalt mind äratad

Minu igatsust igati leevendada aitad

sest tead täpselt, mis mind erutab

Suvi, sind lausa kaanetaks ma purki

et pimedal talveõhtul avada

Lummusega sinu lõhnu nii hõrku

ja päikesesoojust ette saaks manada

Jaan Kelle

Leht, Vesi, Kannel (Maian Kärmas) Tähtaeg - 31 Mai

Kolme sõna meistritele

Puhtalt lehelt otsin mõtteid.

Mälestuste kannelt sõrmitsen.

Silmavett ja naerurõkkeid meenub

kuni tühja lehte põrnitsen.

Luule see ei tule tuulest…

Selleks kõneleda tuleb endaga.

Luule sosistavad sulle huuled,

mis kui hellalt tundeid embavad.

~~~

Vesi uputab,

tuhk matab,

parteid lõhenevad,

majandus on kriisis.

Aga sina ära loe lehti!

Korista toad,

too kased sisse,

helista kannelt

koos ööbikutega,

ehk tuleb keegi-

homme, ülehomme,

kasvõi kuu aja pärast.

Igast üksioldud hetkest on kahju-

on ju kevad, on pühad.

Katrin Vaher

***

Olen lepatriinu usku

lehe, sääsevastse, kandle usku

pühitsetud vesi vala tasku

sest ikka, ikka olen naba usku

Anneli Martin

***

iga leht on olnud

heleroheline

iga vesi lennand

õhus nagu tilk

iga imelik on

vahel mängind kannelt

igatüht neist saatnud

igaühe pilk

(iga leht ei ole

muutund kollasemaks

mõni neist on veel

päris sisukas

mõni imelik ei ole

kandlemängu jätnud

elu lõpuni on

elupärast isukas)

Madis Vaher

***

lugesin õhtulehest onlainis

et lennuk maandus järve pääle

ja nagu reporter mainis

teps mitte ei saanu pidama haprale jääle

ülemiste vanake kuuldavasti

kops üle maksa, kannel katki ja habe sassis

röökis siis nii kui jaksas

"ei noh mis siin oodata,

arusaadav. kuradi poolakad!"

Ave Sambla Barker

***

Kui inimene sünnib siia ilma

siis on ta puhas leht

Peagi hakkab juba silma

et sel tekkinud on esimene täht

Tähtedest kokku me teeme sõnu

ja sõnadest kujundeid

Selles peitubki see võlu

mis elule annab varjundeid

Elu jooksul kokku saame raamatu

mõni paksu teose

ning see kes olnud saamatu

vaid paarisõnalise seose

Mõnel loodud palju luuleridu

mis kõlavad kui kandlekeel

kes aga siirusest peab lugu

sel mõtted kirgastund on allikavees

Jaan Kelle