Kee, loojang, atsetoon...
Öös puu põlemine...
Nime lõpu up.
Söö noote, stagna!
Joo, leek!
Mehis Tulk
***
Päikeseloojangus põlevad puud
kuulata lillede saatust
päikese loojangus põlevad puud
leegist lahvatab elule jaatus
lillede saatuse sosinad
inimkõrv soovib neid kuulda
lillede saatuse sosinad
kesk loojangulippide kulda
see hetk su murest aru saan
see hetk juba mõtlen ma
pudenen tuhaks
sind toidan, maa
kuulata lillede saatust
leek loidab veel
võradel kuulata lillede saatust
inimvarjudest mõrasel maal
Raul Majas
***
kolm korda andsin tal suud
kui loojangu eel põlesid puud
teised kolm sai ta siis
kui tuul tuha ära viis
ma õhutan ka täna me tuld
on vara öelda, et olgu kerge meile muld
me põleme, las vaatavad puud
kuidas janu kustutavad suud
Kadri Tõniste
***
Kui see tunne jälle tuleb,
et nagu sisemine põlemine või midagi,
et tahan suurlinna,
no et seda elu ja melu ja nii tunda end selle sees ja
seda minu ümber,
siis see sisemine põlemine kasvab
no nagu puu või midagi,
ei kahane nagu päikese loojang või midagi,
vaid ainult kasvab,
siis on õige aeg minna.
Kristel Siilak
***
Loojang lammutab elupuud
lõkkel põlevad silmad
ei saa vaadata muud
Anneli Martin
***
Sinuga rääkides
tunnen kuumust hinges
Päikeseloojangut vaadates
nagu pöleks mu sisemus
Kaks vana ja raagus puud
meile vaid seltsiks
köikumas tuulisel rannal
Merike Maripuu
No comments:
Post a Comment