üle räämas
agulimajade
veduridepoo vile
meeldetuletus
inimene
oled evolutsionäär
revolutsioon käib
rüga
märgi nimel
lahtisulanud nõgi
seintelt ja korstnajalalt
imbub verre
elad tumedas ruudus
laest rääkimata
oli lootus...
läbi värvitud
agulimajade
müügimehe hüüd
värvid ninna
seest ilusaks
nuusutada
poole soodsam
lootusetu on
saada puhkus
laulvatele luidetele
Liiva Hannuse juurde
tumedas kasvanud
värvitul inimesel
~~~
nõgi lebab
luidete vahel
laulab räppi
ja löimub
orjast härraks
pole valu
ei sõimu
ootab ande
kaua ikka
koduta hulgud
onu Remus
meile elama tulnud
Raul Majas
***
Merevahu vaikimisi
ootama võid jääda -
igavesti randa pidi
tõukub tuule käega,
tormab või siis tasa maabub,
aga ikka uhtub,
laulu saatel aina saabub,
kuni luiteks kuhtub -
t u n n e,
mille laine iial
nõgiseks ei tardu,
loksub-laksub, taandub liival,
naaseb, kuid ei kordu.
Maian Anna Kärmas
***
ära laula veel luidet
mu tallamuster
su nootidel nõgine
ja pea kohal pilvetäis jäidet
Anneli Martin
***
me oleme laul
saateks higine elektrikitarr
kellest järgmisel kontserdil saab viigitud viiul
refrääniks
tatrapuder
lõkkel hautatud
peale äikeseööd
me oleme laid
meretäis ükskõiksust ümberringi
luited mäletamas hoidmist ja
maasikaid
pooltoorelt
peale äikeseööd
lõpuks oleme tuhk
lendamas nõgisest korstnast
rohtukasvanud teele
seal me saame viimaks üksteisest aru
päriselt
peale äikeseööd
Hele Meelne
***
Viisi virutan luidete vahele,
sõnad summutan Tolkuse rappa,
laulu mõtte uputan laukasse,
tundepudemed sisalik napsab.
Aeg alla käib, luited on väsinud,
üllas lõvi saab sipelgaist söönuks.
Sina, sisalik, draakoni lapselaps!
Ainult kärbes kardab su koonu.
Nõgimust rähn hüüab kiuu ja kiuu,
kisub kiude hingepuust välja.
Kodukakk ehmunud pilguga
saadab vaikides metsast mu välja.
Andres Lehestik
No comments:
Post a Comment