Telefon, Peatus, Sage (Kadri Toniste) - Tähtaeg 2 Mai

Kevadine luulekonkurss! Igale osalejale väike kingitus! Saatke koos luuletusega oma postiaadress

____________________________________

Telefon, üks tavaline infot täis skeleton

Sind sagedasti vaatan 

Nii peatusest üks, kaks, kolm mööda sõidad,

Hüüdes: „Persse! Mu tähelepanu sa alati võidad.“

~~~

Sind kohtasin 

peatus

Telefoni otsas sinuga rippusin

peatus

Sind armastasin ja silma vaatasin

peatus

Sind kallistasin ja vabaks lasin

peatus

Sulle sagedasti ikka mõtlen

peatus

Peatus aeg igakord.

Aliis Veeber

***

Mäng

avatud planeering

must valgel

64 ruutu

räägin mötetega

olla

vöi jääda olema

see on vastus

eostan ennast

sage

peatusteta söit

telefonis

sakraalfestivalile

mina ja

verine pihk

Raul Majas

***

Sage telefoniühendus bussipeatuses

Palju kõnesid, palju sõnumeid, kuid …

Miks keegi ei vasta?

Pelgalt monolooge kuulen, ei ühtki vastust.

Kurvalt vaatan pealt

Seda verbaalset sagimist.

Eks on ikka, mida öelda, mida seletada,

mida õigustada, mida õpetada

Siis peatub kõik ja algab otsast peale

Hetkeks vaikust ja puhkust

Kuni saabub järgmine liin…

Katrin Kalmurand

***

Mu mobiilses õhumullis pole uksi

et peatust paluda või telefoni võtta

et mitte haledalt end padja sisse nutta

lainesageduste segaduses ulbin kaaluta

tiksub seierite samm, 

aeg lahkub teadmata suunas

Anneli Martin

***

sõge mõte,

õnneks mitte sage - 

Liiv oli rikas:

must lagi,

pliiats, pabergi

ligi

vahel

peatuse hetkel

lakke vaatan,

toksin telefoni,

mustandiks.

mulle,

vaesele, hetke

valgendiks 

piisab ka piskust:

"Kevadine kärbes pole üldse paha,

kevadine kärbes enamat ei taha,

lennata kui siiralt välja

tubli poisi suust,

neiu pähe sumisema

tähtedest ja kuldsest kuust.”

Andres Lehestik

***

Kohtusin täna ühe inimesega

kes telefoniga rääkides

pead pöörates

ühte sõna kasutades (väga sagedalt)

bussipeatuses seistes

meenutas ühte teist inimest

nii täpselt

et ma peaaegu juba arvasin…

aga ei olnud.

Kristel Siilak

***

Punapea, brünett ja kaks blondiini

on juba ammu otsustanud minna reisile.

Päris kindlasti ei lenda nemad Viini,

see sihtpunkt pole neile, see on prouadele.. teistele.

Nende reisikihk on olnud nõnda sage,

et kulunud on kõigi telefonid sellest rääkides.

Nüüd lõpuks teoks on saamas nende tahe,

ja juba ülehomme saavad kokku lennupeatuses.

Ees ootav seiklus hetkel ongi peamine,

nad sädistades joovad veini, lobisevad elust.

Suurt elevust neil pakub teadmine,

et peagi osa saavad Suure Õuna melust.

Piret Hunt