Algaja kunstnik
maalib muret
üks saatmata
helin
mitte rinnas
vaid telefonis
hoogsad pintslitõmbed
lõuendil
tabada värvi
servast serva
sissemõtlemine
on seotud
väljamõeldud tegelasega
viirukipulgad
ja nende lõhn
täidavad ruumi
ilu on vaataja
kõrvades
ja ninas
Raul Majas
***
Ei oska kuidagi olla
kui keegi on
oma olemise serval.
Saadad pilguga,
sest hing ei saa
kaasa minna.
Vaid vaikne heli,
miski hinges kaasa võngub,
tundes ära
koha,
kust me tuleme
ja kuhu naaseme.
Seal, kus pole
nägusid, juukseid, keha.
Vaid hingede ilu.
Kas ma tunnen seal sind?
Kas sa tunneksid mind?
Mis jääb meist järele
kui ära võtta
väline
kest.
Helin-Mari Arder
***
Ühest servast teise serva,
teise serva ootel kõrva
saadan helevalge heli.
Piibelehe õievarrel
seitse pikka nooti reas.
Valge kellukese kõlin
kõlab kuuldavalt, kas tead,
hilisõhtu vaiksel tunnil,
kuu kui kulgeb taevakummil,
hingevärav lahti läeb.
Õhkad õrnalt ühe nime,
kellukaile tasa puhud
ja siis helekõlaheli
kuuleb see, kes kuskil kaugel.
Heli kandub ja ei rauge
hinges hõljuv järelkõla
Puhudes veel ühe sõõmu
ülikuuldavusest rõõmu
saad ja vastukaja
südamega kaua kuuled.
(Enne veel, kui suundud unne
sulepehmelt üle huulte
tõmba valgeid kõlalilli.
Keerutades näpu vahel
piibelehe vart nii kõhna,
sündida võib väike ime -
tunned Tema armast lõhna!)
Andres Lehestik
No comments:
Post a Comment