Laetuna laaniku lõhnadest
ja kuusiku õõtsuvast rahust
täis samblike pehmuse tihedust
turd hingega vaikusest väljusin
puhtama pilguga maailma kaesin
palges armastuskäskude käsutu heldus
äramõistmine avas, päris olemust tabas
rabas metspipra lehtede ereda helgina
vihavihkude taga nägin hirmude hingust
maa karedavillase soojuse soovi
keset maailma mõistmatust murede valda
päästja sõnatuks nimeks ürgüksindust hüüdes
Kui kauaks veel hele on sinu õhk
sisevarjude vaevas kui katkusid karjud
parem paluda ligimest, maad ja taevast
me paati vaid arm hoiab käändumast kaldu
Andres Lehestik
No comments:
Post a Comment