Elust midagi tean, aga midagi mitte,
mälu ajas käib taha, ilus unistus ette.
Mida võin leida, püüdes tabada hetke?
Kinni kõrvaga haaran, silmadega saan kätte.
Siira meelega ajavoost imesid püüan,
vahel kurblikuvõitu, vahel rõõmuga hüüan.
Sean end lõimima sõnu, mõeldes lugeja peale,
kuidas lugeja meel viia tujule heale?
Samal viivul saan juhuse imesid tunda,
voogab raadiost sõnum, jõnksuv jalg otsib rumbat.
Andres Lehestik
No comments:
Post a Comment