Kui ma veel lendasin,
oli ajast mul suva ja savi.
Nüüd on aeg mind savina vorminud.
Kunagi olid peopesad villis
unistustiivul aerutamisest,
kaarduval tõusul
lasin ruumil pärani
silmadest läbi voolata.
Nüüd suudan juba
paotada prao
kõiksuse salduskoorde.
Lennata polegi vaja,
kõik on korraga kohal.
Aeg kuid vajub vahel
haarates villana kokku.
Andres Lehestik
No comments:
Post a Comment