Kord kui Mustoja mõhnadel kõndisin
suuna kaotasin täiesti ära.
Kesk kaski ja mände ekslesin,
polnud päikest, ei maanteede kaja.
Nõuks võtsin vanade tarkuse -
pastlapaelad seo lahti ja kinni -
vanast kännust istumisasemel
tegin saabastel sidumistrenni.
Järsku tunnen, et keegi mind kaeb,
kilpjalgade all miski liikus.
Väike mehike, silmades naer,
väikses kaarikus sõites kiikus.
Aiste vahel tal kenake kärp,
rakmeil tilluksed hõbehelmed.
Meeski kärbina nobe ja erk,
peatas kaariku kavalal ilmel.
" No tere, kas aimad ära,
kes olen, miks sihid sul sassis?"
" Tere,... kas oled essütaja?
Kas sinu pärast siin passin?"
"Sul vedas, et tundsid mu ära,
kuhja taalrite eest lasen minna."
Ma pakkusin kõike, mis krabises, säras,
ta vaatas ja saatis mu ...sinna.
"Ei ole sul kulda ei hõbedat,
ehk siis kupli all kõliseb miskit?
Tead laulu mõnd vana või uuemat,
äkki südamest laulda riskid?"
Silmad sulgesin, laulsin kallimast,
kuidas käed mulle paneb ta kaela.
Pärast laulu polnd jälgegi essütajast,
õige suunaga polnudki vaeva.
Andres Lehestik
No comments:
Post a Comment