Ekleegia
Järsk sähvak rahu läbis ihu
kui kõrbes uputusest pääsesin
Kuu aega patuselt ma kupatasin kuud
kuid kupatus mul lendas vastu taevast
ei avand kuu mu kurvastuseks suud
ei tunnistand, miks tema tõttu vaevas
on nõnda ohtralt südameid ja suid
et nagu liiva kõrbes kõikjal leidub luulet
ka keset somnanluuleliste valgeid luid
on luulet öhe hüüdmas uued huuled
Ei naeruks ega nutuks kõverdanud huult
kuuvalgel korraks lehvitasin tiibu
võib lolliks minna ka ju vastu tuult
Kuult küsisin - kui sügavalt sa riimud?
No comments:
Post a Comment