Kiilakas kaalikas laua peal praalis ja nuga seal teda nii tabas.
Punane porgand parteid teha üritas - agar kokk tööd teha rabas.
Käharpea kapsapea potti ta rapsas. Parteijutust üldse ei hoolind,
seepärast porgandi mõtteist nii lennukaist väledalt väitsaga kooris.
Üksiku hüüatus ürtide sahinas supise mulina saatel
vaikusse hajus ja tõde sest vaikib, mis mõju neil fruktidel
sai supisööjate ilmavaatel.
Katrin Vaher***
kiilas mõrtsuk agaralt noaga pussitas
üht süda mis juba ammugi ussitas
~~~~~
vaikusest kiilaks sai pea
nuga see agaralt langes
jumalik gravitatsioon
aimatav vara valges
vaikus purunes kiljudes
suulaes sulamas batoon
Karlssson Katusel taganes
unest üks silm tal avanes
ohutu tsoon ja vaba mees
~~~~~
ruum täis aastate hägu
diivanil kiilaks jäi kägu
uus nuga sai laua sahtlisse
edev peegeldus pani klaasikillud pahtlisse
agar propeller liigutab tolmu müüride vahel
undamine kostab läbi summutava müra kah veel
Kadri Tõniste****
mälestused lõikvad läbi meele
nagu terav nuga kriibib lõikelauda
minevik on alles aga enam
olevik ei jõua järele
oleks olevikki sama agar
nagu märk ja sõna laseb keelel
olla, kuigi keel ja minevik on sama
mittevõlts kui parukaga
kiilakas kes värvib oma juukseid aga
samas ega muud meil pole ka
kui minevik ehk mälestused
sest olevik on mööda läind
ja tulevik ei tule
või kui tuleb
siis ta muud ei tee kui
lõppkokkuvõttes
globaalselt võttes
viib meid kõiki hauda
Madis Vaher***
Pargis
Kiilasjääl juusteta mees
parvetavaid parte söödab
Part, pardike näe sai liguneb vees!
Agar nuga tahkeid viile toodab
Anneli Martin***
On agar nagu nuga
Nüri nüsimise nõudja
Vaikida ta võikski juba
Mõistus kiilakas kui põud ja
Siiski sipleb
hüpleb
rikneb
supleb
mõtleb
ütleb
RAHU!!!
......
hinga
Maian Kärmas***
õhtusöögi idüll
Müts katmas su perfektset kolpa, kiilast - pean siinjuures märkima.
Agaralt kui lõikad rosmariini, lambakints ja küüslauk pannil särtsumas.
Sorts punaveini siia-sinna, veidi pannile ja veidi klaasi.
Nuga välgub, aroomidest võib lausa hulluks minna!
Nüüd katan laua ja toon lilled vaasi.
Riste Vaher***
Kas kiilakas mees võib olla tore?
Sest tundub, et kiilas on kole
Ja taskus tal kindlasti nuga
Pole agar ta, vaid lihtsalt mugav
Aire Silt***
võta käärid
lõika ribadeks
see mis käärib
saab sõnadeks
anna aga agaralt
pane täie rauaga
ideedest otsi aganat
nahast tagis kiilakas
pritsib hästiöeldud juga
kes saab vastu tatti
kes ribidesse nuga
karga eest või armu palu
tõde teeb ikka kuradima valu
Ave Sambla Barker***
Kiilakas riigimees kempsupotti
sukeldus otsima meenutust:
mis aitaks saada tal asjast veel sotti,
hetkest, mis ununend - keelutust.
Potis, kui tiigi sees sulistas ringi,
agaralt, trotsides junnide rünnet.
Sukeldus, siis jälle tühjendas kingi,
vaguralt nentis - "ka see nõuab annet"
Siiski meenutus veel tal' ei ilmutand end,
poti ääre alt riigimees noaga nüüd urgitses.
Meie kiilaka teenri pelk tähelend
uppund paelussi silmist veel vastu vaid põrnitses.
Järsku vääratas käsi, ning köögist leit' nuga
vilkalt torustiku keerulisse hingeellu tungis.
Rahvateenri pealael maandus jultunud juga
tühjendades üht põit, mis pikalt olnd pungis.
Kuldne vihmake - polnud nüüd mõtetki varjuda,
riigimehel taas meenus, kõrvus selgelt tal kajas;
pisarsilmil fajansist palees tahtnuks karjuda,
aland kõik oli sellest, kui end kiilaks ta ajas!
Leebelt laulis kord sõbralik habemenuga,
õrnalt naeratas, tantseldes töös oli agar.
Libe diplomaat mangus vaid üht - mehe luba
kõrva kiigata, näha mis teeb ajusagar.
Heldelt tasuda lubas - pehme koht riigiametis,
õnne piiritut tõotas, kui vaid aususest loobuks;
riigimees - salasooviks kel lesida sametis,
siin nüüd võimalust nägi, paljast mõttestki joobusŠ,
Nõnda kiilakas riigimees kempsupotti
oma südametunnistust otsima sööstis,
seda - müüdud mis oli - et lõualotti
priskeks kasvatada. Nüüd vaid paeluss veel trööstis
meie nukrat vasalli. Kadund ei olnud headus -
rebend' leheartikkel sopakeerises kinnitas.
Samas kannikas välkus, kangastus karmaseadus
uus tualeti klient juba ülalpool punnitas.
Raul Sööt***
KIILAKA UNENÄGU
Täna ei suuda ma vaiki olla
rebida endalt tahaks kõik katted
mõttepildid päästa kõik valla
agaralt sind endaga kaasa võtta
Tõusta, lennata kõrgele, ära
raskusest noaga vabastada jõud
hingele tuua kõiksuse sära
mida püüda on takistanud raskusjõud
Öelda paljut sulle tahaks
kasutamata sõnu
nendest lihtsalt jääb väheks
ja tunnetamata jääb mõnu
Jaan Kelle
No comments:
Post a Comment