Kalal
Jõelt kevad, lõi pauguga kaane pealt,
kalavarustuse garaažist välja vean,
korda sean kõik konksud, kettad, ridvad
ja kui tarvis valan valmis uued tinad.
Tonkat loobin, see mul meeldib,
jälgin vett kui suurt peeglit.
Kõrvu kostub kella helin,
kiirelt tamiili kettale kerin.
Näe!- konksu otsas ilus vimb,
märjaks tõmbub minu silm.
See ongi kalamehe rõõm,
kala sumpa õlut sõõm.
Tiina Tamm
***
see millest me ei räägi
see ei ole olemata meie vahel
mis sest et silmavett ei näe
see nagu tinaraske ahel
sest mõtlemata mööda ei läe päevgi
Katrin Vaher
***
Tinavilet tuulab suvi
Rannas luiteid laulutab
Laineloksu hommikuni
Veteväljal aurutab -
Heidab valget vahtu üles
Kõrkjaist läbi vilistab
Oma tõmbe-tõuke süles
Tuuldujad kõik alistab
Kui vaid näeks ta hõlma ääri
Tahaks nendest haarata
Tuulelaulja kilkehääli
Sõrme ümber keerata
Kedrata kui helilõnga
Ohjamatut anuda
Nagu nähtamatu kanga -
Vaikuse tast punuda
Maian Anna Kärmas
***
Nägin et ei ole kohta
kuhu lõpetada lauset
Tinaraskelt vette kukkus
viimanegi sõna hukkus
Anneli Martin
***
Allikas sündides nii väike
nii habras, nii õrn, nii süütu
Mängeldes otsib oma teed ning käike
teda enam kinni ei saa püütud
Noorukina palju ulakusi teeb
tormab ringi, pritsmeid loobib
Vesi, otsides veel oma teed
päiksekiiri kõigil silma saadab
Aegamööda kosub jõgi
kogemusi palju saab kogutud
Suurena ta meile on tugi
temasse tinagi saab valatud
Suures meres kõik jõed
lõpuks ühendavad oma väed
Suurest-sügavast elutarkusest
vaid pinnakihti sa näed
Jaan Kelle
No comments:
Post a Comment