Strugatski jälgedes
Riigireeturist stenografist Välgu näole
ilmus hale naeratus
kui kuulis kohtunik Öhe otsust
kirjutada
elu lõpuni sonette..
Raul Majas
***
mul on sinust
täiesti hale
nagu välk käisid
mu elust läbi
mötlemata sellele
mida mina tundsin
ööst öhe
Merike Maripuu
***
Nüüd halehall on päev
ta juba keset lõunat ruttab öhe
näe retuusi välkudes seal totse kobaras
ja bussi ootel saiatuvi
Anneli Martin
***
Elusoolod
Ma -tan ja sina -tatav,
Sa -tud ja mina –aja.
Mu vere soojus, ära jäta mind maha!
Sa nõnda -is ja -as,
kuid tõde välguna mind rabab.
Mu vere soojus, ära jäta mind maha!
Kui hale paistab sõna
tunde kõrval, mida vaevalt tabab.
Mu vere soojus , ära jäta mind maha!
Näib, esitan vaid tühja soolot
ma kõnekeelil kajatusse öhe.
Mu vere soojus, ära jäta mind maha!
Näen enne pealtpoolt ilmaruumi katust,
kui sildan meie vahel mõistmatuse vahe.
Mu vere soojus, ära jäta mind maha!
Mis –us või –iik või ime –oogia
meil vallandaks õnnõhuse dueti.
Mu vere soojus, ära jäta mind maha!
Veel tundepiiril tulpasid saen läbi sooviga,
veel mängin lootusrikkalt sõnaderuletti.
Mu vere soojus, ära jäta mind maha!
Andres Lehestik
No comments:
Post a Comment