Vastu algavat koitu, üle kopli ja põllu ja heinamaa,
jätab hobune haukuvad koerad ja küla maha,
tõuseb väljade kohale lendama!
Oli ööeelne päev sama raske, kui tulev,
piits selgitas hobusel saatust.
Kaeru tahad, siis künna,
kuula kohustust :"Vagu!"
käsus valjus karm elujaatus.
Palju taeva all kaunilt lehvijaid,
nõtked löögid, koit sulgedel kumab.
Tööhobune lendab, kuis oskab ja saab,
tund lühike paljut ei luba.
Kerge olla tal hiljem, raske raasuke ka,
tõde rangina kammitseb kaela-
kas lendamisnaudingut tunneks ta,
magusjoovastust - kui poleks vaeva?
Kuskil sügaval sosistab salane aim,
viigu töötempo vahtu, lasku õhtujärg priiks -
kui ei lenda, nahk kõvastub, kärbuvad tiivad,
muutud podisev-tusaseks traktoriks.
Andres Lehestik
***
tõstad tempot
ei enam
jõua avada
sa uksi
rutuvaht su huulil
või mulle
ainult näis
ja õndsas õhus
aimub mõnuoie
mind kevad
läbi akna
külastamas käis
Raul Majas
***
laksutame keeli
pöörases tempos
nagu hullunud ööbikud
tempo tempo
sinu pööritavates silmades
aiman orgastilist
tagarääkimismõnu
kiiremini kiiremini
plahvatus
pettumusoigeist
jääb järele
tatine vaht
Alari Jantson
No comments:
Post a Comment