kui loojuv päike õhtud aegamööda
kuressaares vasekarva värvis
siis lahkuda neil kodust oli tarvis
nagisevaid trepiastmeid mööda
postkast ja selle sisu jättis külmaks
kui lossivallidel veel veidi sooja oli
ja tahes-tahtmata, siis igaüks kes tuli
naeratas ka siis kui tõmbus külmaks
kui piisavalt sai maailma parandatud
siis mõnigi vist parandas ka pead
ja päiksetõus jäi meenutama head
ja muruplekk ja ketsid parandatud
ja siis kui lõpuks suvi oli otsas
ja mälestus sai helendavaks palliks
need õhtud muutis vasekarva kalliks
kus värv ja vorm on üheteise otsas
kui loojuv päike õhtud aegamööda
kuressaares vasekarva värvis
siis ühtelugu, tahtmata või tahes
neil mõttes oli naeratada tarvis
Madis Vaher
***
postkast
nagisev vormitu lagunev
mida küll uut on sul minule öelda
prügiurn
------
Perekond Adams saatis mulle kirja.
Leidsin selle eile oma postkastist.
Kutse, vormilt viisakas, kuid saabund pisut hilja,
oli selline kui Adamsitelt ikka saada võib:
see nagisedes avanes – üks käsi mulle
vastu nägu lõi.
Katrin Vaher
***
Kuuma kivi kaisutuses, mere kaldal,
soojas tuules vaikselt vajun tukkuma.
Unes läbi pika rohu lükkan nagisevat ratast,
kõnnin, kardan kukkuda.
Kaugemale, kaugemale rändan meelte sügavusse,
otsin uusi vorme värve.
ümar maja, postkast roosa,
hõljun, puhkan närve.
Järsku valjust norsatusest ehmun,
ärkan, silmad avan.
õnneks keegi vist ei kuulnud...
päikseprille kohendan.
Riste Vaher
***
Teisipäev
kaks villast kassi aknal
nagisevat linnumaja piidlevad
rämpspostist lämbumas on postkast
põnnid kaika pärast riidlevad
Anneli Martin
***
Terve elu olen otsinud “midagi”
Kõige rohkem oma suurest õhulossist
Aga kas üldse olemas ongi see “midagi”
Või ongi see osa minust enesest
Nagu kirja ootaks iga päev
Pidevalt kontrollin postkasti
Ohates siis jälle tühjust näen
Kuskil mujal on kõik hästi
Aga võtaks kätte ja teeks nii
Et see kiri, see “midagi”, olekski mul käes!
Kas siis maailma valgeks teeks üks päikesekiir?
Ja füüsiline vorm kohe nagu nekrutil sõjaväes
Iga mu tegevus ongi üks kiri
Mis hästi lugeda tuleb läbi
Siis nagisevas kiiktoolis rõõmsasti
Kiikuda võin õhtud läbi
-----------------------
Minnes tühjendama postkasti
Trepiastmed nagisesid
Omavahel arvatavasti
Minu vormist lobisesid
Jaan Kelle
***
Luuk ja luuk ja luuk
Veel mõni ukseruut
Kui nende pihta taod
Vaid avanevad praod
Sees nagisevad toad
On köögiseinal noad
Ja laokil on nõud –
End kogub tühja jõud
Seal tuulamata ulm
Käib ringi, tallal tolm
Ka ootab seinal kell
Käed nõutult tina all
Käib kardinatel kuu
Kui mundris riidepuu
Kel ehteiks ämblikvõrk
Nii hõbedaselt hõrk
Sel majal nukker vorm
Kuid valitseb siin kord –
On rahu peremees
Tal luitund põll on ees
Ah, külla tahad sa?
Pead temalt küsima
Postkasti peidet sai
Ehk ammu võti,
ei...
...siis oli, mine tea
Kas on veel ikka seal?
Maian Kärmas
No comments:
Post a Comment